6. UUS-MEREMAA

18. dets, R
Vee, vihma ja tuule maa Fjordland

Hommik saabus kurjakuulutava vihmarabinaga autokatusel. Tänasesse päeva olime kavandanud laevasõidu Milford Soundil. ’Sound’ on midagi enam-vähem fjordilaadset, kui ma õigesti aru olen saanud; igal juhul tungib meri Fjordlandis kümneid ja kümneid kilomeetreid maismaasse ja moodustab meeletult ilusa ja omapärase maastiku, kus mäeahelikud vahelduvad orgude ja sillerdavate veesilmadega. Lisaks laevasõidule Milford Soundil oli parimal juhul mõttes veel ühe matkaraja läbimine. Aga see ilm polnud kohe üldse meie poolt! Meeles mõlkumas kohalike jutud sellest, et elamus Milfordi Soundist võib isegi suurem olla, kui vihma kõvasti kallab, andis energiat, et Milfordi välja sõita ja laevapilet ära osta. Muide, viimane 25 km Te Anaust Milfordi kulgeb väga kihvti trajektoori mööda – kurvilist teed ümbritsevad igast küljest mäeahelikud, kust pahiseb alla tuhandeid veejugasid! Esialgu ei sadanud väga kõvasti ning teades juba, kui kiiresti siin ilm muutub, lootsime et äkki tingimused meie laevasõidu alguseks paranevad. Ei tuhkagi – udu ja vihmasadu ainult tugevnesid! Sellegipoolest olime peaaegu kogu 1,5-tunnise laevasõidu tekil ja nautisime täiega. Laev suundus piki fjordi avamere poole ja tuul, kuigi soe, oli meeletu, kohati oli raskusi tekil püsti püsimisega. Vett paiskus laevaninast sahinal ülespoole ja tekile iga kord kui laev suurtel lainetel sööstis. Vigurivänt kapten tegi ka paar „turistipeatust” jugade all – keeras laevanina täpselt joa alla, nii et vett mõnele joast dušina kaela pahises. Teisel sellisel peatusel sai Javi läbimärjaks. Nägime ka delfiine. Kes tuult ja vihma pelgas ja kogu sõidu laevas sees istus, see ei näinud uduloodriga kaetud akendest küll vist midagi, kuid meie jaoks oli see laevasõit ise nii ekstreemne, et halva ilma tõttu kesised vaated said kompenseeritud.
Laevasõidu lõpuks ladistas juba nii kõvasti, et Milfordi pikemaks jäämine oli mõttetu. Kahetsesime veidi, et me kõike ette ei saanud võtta, mida plaanisime, aga kuuldes, et Milfordil ongi nii, et keskmiselt üks päev nädalas on hea ilm, mõtlesime et meil läks ju isegi hästi. Korrates tuntud ütlemist: pole olemas halba ilma, on vaid valed riided.


19. dets, L
Prillimüsteerium westernilinnakus

Kriblan nii palju kui aku peab enne magamaminekut meie mustlasautos. Peale eilset suurt sadu lehkab siin juba nii kohutavalt niiskuse ja räpaste riiete järele, et tuli supermarketist läbi hüpata ja õhuvärskendaja osta. See toimib sõidu ajal päris hästi.
Enne tagasi Queenstowni jõudmist põikasime Kelvin Heightsi poolsaarele sisse. Seal olevat filmitud mitmeid kuulsate filmide kaadreid. Vot see on koht, kus võiks küll hea meelega elada – suurema linna Queenstowni külje all, aga samas täiesti looduslähedane ja privaatne. Ilusad majad, kaunid lopsakad aiad, imekaunis järv, vaated igalt poolt mägedele ja selline külakogukonna õhkkond. Sportlik ja looduslähedane atmosfäär. Veetsime seal enam kui tunni järve kallast mööda jalutades ja ennast sinna elama kujutades. Päriseks me sinna siiski ei jäänud :) Sõitsime edasi Queenstowni poole. Seal oli peamine eesmärk üle pika aja netti pääseda. Seda ka saime, aga kui aeg on limiteeritud, siis tajud, et tund aega internetis läheb imekiiresti, midagi sisuliselt ei jõua teha. Ilm oli täna nii päikesepaisteline, et võtsime vaba voli Queenslandi rannapromenaadil Uus-Meremaa esimese imemaitsva jäätise nautida ja siis jälle teele. Suunaks oli Cromwell. Tee peal nägime judinaid tekitavat benjihüppesilda. Kas te teadsite, et U-M on benjihüppe sünnikodu? Silmasime mingit jõuluvanakostüümis tegelast hüperkõrgelt sillalt alla kuristikku hüppavat, aga jäime veits hiljaks, et kogu lõbu pikemalt nautida. Oli kahjuks päeva viimane hüpe.
Siis hakkasid tee peale jääma viinamarjaistandused. Javi peaaegu et kiunus rahulolust ja visandas plaane, kuidas ta siia elama asub ja viinamarju hakkab kasvatama. Cromwelli kant pidavatki kuulus olema nii kullakaevanduste kui ka veinitootmise järgi. Mingit suuremat teavet meil Cromwelli kohta polnud, aga sõitsime sisse ja nägime kogemata ära Cromwelli vanalinna. Üllatus-üllatus, see meenutab Ameerika westernite olustikku, olgugi paistis täiesti väljasurnud. Tukkuvast linnakesest sai aga minu kaasabil kohe midagi palju põnevamalt. Nimelt õnnestus mul selle nelja majakesesga westernilinnaku peauulitsal oma prillid ära kaotada. Keset tänavat seisis üks hobuvanker, milles oli vaja pilti teha. Kuna ma tahtsin ilusam välja näha, siis kiskusin prillid eest ja pistsin püksitasku. Siis ronisin vankrist välja ja unustasin oma prillid sootuks kuni peagi autosse tagasi jõudsin ja neist puudust tundsin. Olin kindel, et need olid kuskil seal hobuvankri juures maha kukkunud. Põrutasime Javiga koos tuhatnelja sinna tagasi tuldud teed ükspulgi uurides ja takseerisime hobuvankrit absoluutselt iga nurga alt. Prille ei kuskil. Käisime oma käidud trajektoori vähemalt viis korda läbi ja kaugemalegi veel, aga prillid lagedale ei ilmu. Western oli inimestest tühi, järelikult ei saanud keegi mu prille leida ega neid võtta ega ka kuhugi sokutada. Siis küsitlesime paari westernis ametis olevat kohalikku, aga keegi polnud midagi ei näinud ega kuulnud. Tund läks kindlasti otsimise peale ja viimaks andsin alla – jätame otsingud sinnapaika ja ostan suuremasse linna jõudes uued prillid. Läksime veel viimast korda sama marsruuti mööda tagasi ja lõõpisime, et näe – õhtune valgus on nii heaks läinud, et nüüd tulevad prillid kindasti päevavalgele. Ja mis ma näen – kruusatee keskel, nii keskel ja kõigile nähtavas kohas kui üldse saab, lebavad kurvalt minu kadunud prillid. Rõõmul ja hämmastusel polnud otsa ega äärt. Aga siiski – kuidas on see võimalik, et need prillid sinna tekkisid? Mul tekkis parajalt ülev ja äraseletatud tunne. See on vist mingi enne või sõnum. Õhtune valgus muutus fantastiliseks. Tegin veel mõned pildid ja siis asusime jälle teele.
Õhuseks grillimiseks peatusime Dunstani järve ääres piknikualal ja otsustasime siia ka ööbima jääda, kuigi see pole sisuliselt vist lubatud.


20. dets, P
Üllatusi täis maastik

Ärkasime kuiva ja päikeselisse ilma ning sõitsime paaris pisikeses linnakeses kiirkorras peatudes Mount Cooki (Cooki mägi, üle 3000 m kõrge) poole. Maastik oli endiselt mägine, aga mäed muutusid umbes iga 10 km möödudes teistsuguseks. Kui Cromwelli ümbruses olid veel rohelus, lambad ja viinamarjaistandused, siis varsti avastasime end maastikust, mis meenutas kõige enam kõrbe. Mäed olid puudeta ja muu kõrgema taimestikuta ning kõrbe moodi pruunikas-kollakad. Seda kõike umbes 50 km kaugusel Wanakast, mis oli olnud rohe-roheline, kirde poole. Lõunaks jõudisime Patiki järve põhjapoolsesse otsa, kus asetses viimane mugavustega kämping teel Mount Cooki. Dušši polnud kolm päeva näinud ja peanahk kippus juba sügelema, nii et oli viimane aeg end puhtaks küürida. Enne aga sõitsime Mt Cooki välja, et päevast viimast võtta. Registreerisime enda DOCis homseks mägimatkaks (kui lumepiirini on kavas matkata, siis on ettevaatusabinõuks end registreerida) ning võtsime sel pärastlõunal ette tavaturistile mõeldud Lake Hookeri retke. Päike säras uhkelt ja taevas oli sinisinine, nii et mõnus oli 3 tundi ja midagi peale mägiteel astuda. Kogu teekonna terendas silmis Mt Cook ning sihiks oli selle ette jäävale jääliustikule võimalikult lähedale jõuda. Tegime rohkelt pilte ja väsisime üsna ära, aga nüüd kämpingus istudes on põsed mõnusalt päikesest õhetamas ja keha suriseb päevasest pingutusest. Käisime duši all, seejärel valmistasime pasta ja salati, lonksasime valget veini kõrvale. Lõpuks vaatasime senitehtud pildid läbi (veidikene pettumus, sest paistab, et me ei oska uut fotokat õigesti käsitleda – pildid jäävad kuidagi värvivaesed ja tihti imelikes toonides) ning laadisime viimased pildid arvutisse. Javi läks ära magama ja mina üritan elektrivõrgu olemasolul vahepealset kirjutamispausi tasa teha.


21. dets, E
Lumiseid mäetippe vallutamas

Tänase päeva eesmärk on mägiretk Mt Cookis. Elu sees poleks ette kujutanud, et see ühtaegu nii raske ja vaimustav välja kukub. Retke algus kulges mööda mõõdukalt tõusvat taimestikuga ümbritsetud matkarada, aga mida edasi, seda lagedamaks ja kivisemaks kõik muutus ning lõpuks ronisime tipu suunas sumades päikesekuumuses läbi sädeleva lume. Pidasime pikniku keset lumevälja kuumal kivil istudes. Javi oli ka ühe õlle kaasa vedinud, nii et lasime heal maitsta. Viimane ots on soovitatav ainult spetsiaalsete lumekingadega, aga lumi muutus päeva jooksul nii kleepuvaks, et kümned eesminejad tegid tugevad astemed sisse, nii et astusime läbi lume mööda mäenõlva üles justkui järsust trepist. Viimaks üleval olles ja tipust alla vaadates tabas meid üsna eufooriline tunne. Peale 3,5-tunnist retke alla auto juurde tagasi jõudes olime küpsed. Kiirpasta meie jukerdaval gaasipliidil ja ära tuttu. Ilmaga vedas Mt Cookil tohutult – kolm päeva päikesepaistet ja selget taevast peale varasemat heitlikku ilma kulus marjaks ära.


22. dets, T
Pingviinide jälgedes

Olime eile otsustanud kokku hoida ja kämpingus vaid ühe inimese eest maksta (mõtlesime, et ega nad ikka üle lugema hakka, kui palju meid autos on). Nii lollid me muidugi pole, et üldse maksmata jätta, sest auto olemasolust kämpingus on raske mööda vaadata. Väike kartus muidugi jäi, et äkki ikkagi tulevad teist 6 dollarit sisse nõudma ning seepärast tegime kämpingust kiiresti sääred, kui keset hommikusööki avastasime, et DOCi töötaja liigub kämpinguplatsil auto juurest auto juurde ja kontrollib kämpingusse registreerumist.
Sõitsime Tasmani orgu (Tasman Valley), et sealt paistev jääliustik ja sinised järved üle vaadata. Midagi nii muljetavaldavat seal polnud, kui Mt Cook ise, aga vääris nägemist ikka. Järgmine orientiir oli kuulus sinisinine Tekapo järv (Lake Tekapo). Klõpsisime hulga kauneid pilte. Nüüd oli kaks võimalust – kas sõita Christchurchi külje alla Akaroasse otse kirdesse hoides või kõigepealt kagu suunas idarannikule Oamaru ja Moerakini välja minna.
Esialgne reisiplaan nägi ette esimest varianti, aga kohalikud käisid peale, et Oamarut ja Moerakit peab nägema. Esimene on kuulus pingviinide ja teine ainulaadsete suurte ümmarguste kivirahnude (boulders) poolest. Otsustasime usaldada kohalikke ja järgida marsruuti B, kuid mida tasasemaks ja igavamaks maastik muutus ja mida enam liiklust teele tekkis, seda suuremaks muutus ebalus, et meid on mingisse turistilõksu meelitatud. Keegi seletas, et Oamarus tulevad pingiviinid ööseks linnatänavale ja mina kujutasin kohe elavalt ette, kuidas pingiviinid marsivad uhkelt ja julgelt sadade silmapaaride all keset linna peatänavat. Tegelikkuses oli muidugi nii, et pingviine sai jälgida õhtuhämaruses 2 tunni vältel piiratud alalt 22-dollarilist piletit lunastades ja see ei taganud, et sa palju näed. Javi oli varem Austraalias sarnasel üritusel käinud ja ütles, et asi pole seda väärt. Jätsime pingviinivaatluse lõbu teistele turistidele ja põrutasime 30 km lõuna poole Moerakisse kive uurima. Olid küll kaunid kivid, aga kas just seda ekstra 300 km väärt...? Leidsime, et kohalikud võiks ikka mõelda nautuke enne kui juhiseid annavad. Tegelikult kogu see sõit päris aia teha ei läinud, sest õhtuhämaruses Oamarusse tagasi jõudes läksime pingviinide vaatlusalasse tagasi ja pinnisime turismitöötajat, et ta paljastaks meile kohti, kus pingviine ilma rahata näeks. Vaene poiss nägi, et ega meist muidu lahti saa, kui anda meile kaart ja saata mõne km kaugusele rannale teist liiki pingviine otsima. Ütles, et tavaliselt nad turiste sinna ei saada, sest pingviinid on inimestest üsna ärritunud. Leidsime sealt eest mõned kohalikud ja välismaised pingviinivaatlejad ja nägime ühte tukkuvat kollase otsaesisega pingviinihärrat. Õnneks saime jutule ka kohalike plikadega, kes juhatasid, et minge selle sama sadamas asetseva ametliku pingviinivaatluspunkti juurde tagasi ja passige seal, sest tegelikult tatsavadki pingviinid pimeduse saabudes igal pool rannaalal ringi. Nii oligi! Mida pimedamaks läks, seda enam pingviiniseltskondi, tavaliselt 2-4 tüüpi korraga end merest maa poole vinnas ja ettevaatlikult ringi patseeris. Natuke ringi jalutanud ja vahtinud, tuterdasid nad mäejalamile põõsastikku, et oma pisikesi Pepesid ja Lolosid toita. Sellid olid 30-40 cm pikad ja inimesi nad pelgasid, aga mul õnnestus ühte uimast tüüpi meetri kauguselt pikalt uudistada. Vähemalt mina olin pärast pingviinivaatlust rõõmus! Öömaja otsimisega jäime pingviinide tõttu hilja peale ning kottpimedas linnas pikka aega ringi tiirutades ja sobilikku parkimispaika otsides olime viimaks nii väsinud, et peatusime mingi kooli kõrval teepervel ja vajusime unne hoolimata sellest, kas seal magada on sobilik või mitte.


23. dets, K
Akaro-a, Kakaro-a

Varahommikult tegime Oamaru peatänavale autoga tiiru peale. Nentisime, et see on üks kummalin kivilinn, millest lähemal uurimisel avastad viiteid kunagisele sagivale merekaubanduskeskusele, kuid paistab, et aja möödudes on meremajandus soiku jäänud ja linn on unne suikunud ning elust tühjaks jooksnud. Ekskursioon lõpule viidid, võtsime suuna Christchurcile. Christchurci polnud plaanis enam minna, küll aga olime igalt poolt kuulnud, et 1,5-tunnise autosõidu kaugusel asetsev Akaroa on koht, mida peab nägema ja kogema. Tee täiesti unikaalsele sõõrikukujulisele poolsaarele, kus Akaroa asetseb, oli pikk ja ülimalt käänuline ning nii emotsiooniderikas, et enne kohalejõudmist olime selle paiga paradiisiks kuulutanud ja ära armunud. Päev oli päikeseline, taevas sügavsinine ja absoluutselt igast küljest ümbritses meid roheroheline kuppelmaastik, kus vaheldusid mets ja lambakarjamaa ja armsad maakodud. Kõik oli nii ümar ja armas, et tundus ebareaalne. Nagu ma aru sain, on Akaroa prantslaste kants Uus-Meremaal ja prantslaslikkust õhkus igal sammul. Sõime peatänaval fish and chipse jaheda valge veiniga ja idüll oli täiuslik.
Otsustasime, et kohalejõudmine siia oli liiga aeganõudev ja atmosfäär siin mõnus, et siit vaid siuhti läbi hüpata. Seepärast hakkasime majutust otsima. Sattusime mehe otsa, kes kutsus meid oma farmimajutusse ning mõtlesime, et miks mitte – heidame pilgu peale ja kui meeldib, jääme. Tee farmi kulges veelgi käänulisemat teed pidi kui seni aina ülesmäge ja mulle tundus, et enam ülespoole minna ei saa, oleme niigi maailma lõpus. Koht ise kujutas endast sisuliselt orgaanilist farmi, kus kõik paistis põhinevat taaskasutusel ja looduslähedusel. Õue peal oli igasugu majakesi, mis kõik erinesid üksteisest, aga kogu kompott toimis suurepäraselt. Meile pakuti võimalust ööbida stargazeriks (tähevaatleja) kutsutavaks onnikeses, mis kujutab endast kõrgel harkjalgadel asetsevat pisikest katusealust, kus on ruumi ei rohkem ega vähem kui 2-inimese madratsile. Majakese võlu peitub selles, et see pole kaetud mitte tavapärase katusega, vaid läbipaistva klaasiga, kust öösel on ülimõnus ristseliti lebades taevasse vahtida ja tähistaevast imetleda. 40 dollari eest sai üks majake meie omaks. Tee onni oli paras ronimine ülesmäkke ja ümbruskond oli täis lambapabulaid, sest kogu farmi territooriumil jalutas koduselt ringi proua lammas - 100% orgaaniline, nagu öeldud :)
Hiljem väliköögis süüa vaaritades kohtusime prantsuse tüdrukuga, kes avastabUus-Meremaad jalgrattal. Ta väitis, et on 3 kuu jooksul Põhja- ja Lõunasaarel kokku 5000 km läbinud. Meil jäid suud lahti. See juba oleks omapärane viis reisida! Meie imestuse peale seletas ta, et tegelikult pole see midagi, ta olevat teel tutvunud sadade omasuguste ratturite seas jaapanlasega, kes on erinevates maailmajagudes ratta seljas juba 3 aastat seigelnud.... Tähistaeva, muide, oli kaunis, aga magus uni tappis väljavaate põhjalikumat tähevaatlust teostada.


24. dets, N
Kes need wwooferid veel on?

Siin farmis tutvusime esimest korda wwooferite kontseptsiooniga. Wwooferid on noored hakkajad inimesed, tavaliselt eurooplased, kes tahavad Uus-Meremaal elada ja aega veeta ning teevad päevas mõned tunnid majutuse ja söögi eest tööd, kuid palka ei saa. Nagu ma aru saan, rakendavad paljud Uus-Meremaa farmid, baarid ja muud turismi ja põllumajandusega seotud ettevõtted wwooferite süsteemi. Idee on suurepärane ja asi toimib. Oli üks neid hetki, kus ma tundsin, et ma olen hiljaks jäänud. Oleks ma praegu 8-10 aastat noorem, tahaksin ma mõnda aega harrastada wwooferi eluviisi.
Hommikusöögilauas selgitas taanlannast wwoofer meile, et farmikülastajatele on üles pandud registreerimisleht, kus igaüks võib soovi avaldada 25. detsembril ühisel jõululõunal osaleda tingimusega, et toob mingit söögipoolist jõululauale. Meil oli kahju, et me kauemaks ei jäänud, sest farmi õhkkond oli nii kodune ja sõbralik. Tore oleks olnud nende inimestega lähemalt tutvuda ja jõululõunat jagada.
Aga meil oli aeg teekonda põhja poole alustada. Kaikoruas peatusime hüljeste peesitamist vaatama ning proovisime, kuidas maitseb elephant fish (elevandikala). Noppisime mereveest hunniku tigusid, kuna Javi arvas, et need on samad, mida nad Hispaanias söövad ning otsustas neid meile jõuluõhtusöögiks keeta. Ööseks peatusime teeäärsel Rakautara piknikualal ning panime poti tigudega tulele. Lisasime tublisti soola ja sõime. Minule maitsesid täitsa hästi, aga Javi leidis mõne aja möödudes, et neil on ikka mingi kummaline kõrvalmaitse, keeldus söömast ning keelas minulgi rohkem süüa. Sõime siis hoopis kreemist ja vahukoorest kooki, mille olime jõulumaiuseks ostnud, ning ammutasime punast veini. Selline kummaline jõululaud.


25. dets, R
Jõulupiknik ja -päevitus

Päikeseline 1. jõulupüha hommikusöök samal rannal ning saatsime peredele jõulutervitusi. Sõitsime mööda Lõunasaare idarannikut edasi põhja poole ja enne Pictonit pöörasime läände. Õhtuks oli plaanis Nelsonisse jõuda. Teel peatusime suurel rohelisel jõeäärsel piknikualal ning küpsetasime jõulupiknikuks kanakoibi ploomimarinaadis. Piknikuala oli paksult perekondi täis, kõik grillisid midagi ja nautisid kaunist päikesepaistelist päeva. Javi käis jões ujumas, kuid mina põlgasin vee liiga külmaks. Samas polnud üldsegi mitte halvem jõulupühal kuuma päikesevanni võtta. Õhtupoolikul jõudime Nelsonisse, kus kõik teenindusasutused olid ootustekohaselt kinni ning linn kohalikest tühi. Peatänaval vooris turiste ning kõik paistsid kogunevast linna ainsasse avatud restorani. Lubasime endale taldrikutäie tšilli ja laimiga maitsestatud rohelisi merekarpe serveerida ning ööseks sõitsime linnast välja. Öö Nelsoni lähedal teepervel.


26. dets, L
Unistus paradiisi jõudmisest

Sihtkohaks on Lõunasaare põhjapoolseimas tipus asetsev Abel Tasmani rahvuspark. Mõte Abel Tasmanist, selle sulnitest randadest ning suplusest igas lahesopis oli meie meeli erksana hoidnud kõikide raskete hetkede ajal Lõunasaarel. Iga kord, kui vihma sadas, vastik tuul puhus või õhtune jahedus ebameeldivust hakkas tekitama, mõtlesime sellele, et peagi oleme Abel Tasmanis, mis kõike kompenseerib.
Peatusime teel Abel Tasmanisse lõunaks ühes rannas ja Javi tegi veenõud tankides kohalikega tutvust. Kuuldes, et Javi on hispaanlane, sattus pere vanaisa meist vaimustusse ja kutsus meid majja sisse, et Javi tema lapselastega hispaania keelt praktiseeriks. Kui ma seletasin, et olen eestlane, siis polnud mu imestusel piire, kui selgus, et majaomaniku väimehel on Eestiga seoses oma kogemus, sest tema töökaaslane olevat Eestist pärit. Esimene kiivi (kes veel ei tea, siis kiivi on lisaks puuviljale ja linnule ka uusmeremaalaste tuntud hüüdnimi), kes teab midagi Eestist! Pärast varustasime end järgnevaks kolmeks matkapäevaks toidukraamiga ning sõitsime mööda Kuldset lahte (Golden Bay) Lõunasaare kõige põhjapoolseimasse tippu välja (Port Puponga). Seal tungib kitsas paarkümmend kilomeetrit pikk maismaariba merre välja ja suur osa sellest maastikust on düünid. Kõndisime ja kõndisime piki üsna tavalist randa ning mõtlesime, et jutt düünide olemasolust on pettekas, aga kui viimaks üle küngaste ronisime ja nende taha vaatasime, siis polnud vaimustusel piire. Täitsa nagu kõrbes! (kuigi, haha, ma pole kunagi kõrbes olnud) Minu meelest U-M võlu peitubki just selles, et siin on kõik looduse imed suhteliselt väikesel territooriumil esindatud (hiljem räägin Põhjasaare vulkaanidest) ning maastik vaheldub täiesti ootamatult.
Enne Abel Tasmanit oli aeg kämpinguks. Peatusime Parapara kämpingus. Mitu päeva olin tundnud, et reageerin lõhnadele rohkem kui kunagi varem, paistis et tegemist on üliarenenud lõhnatundlikkusega. Kontrollisin pidevalt Javilt, et kas tema jaoks ka kõik lambalauda järgi lehkab, kuid Javi tegi vaid suuri silmi. Minu probleem järelikult... Tundliku inimese elu pole kerge, ma ütlen!


27. dets, P
Paradiisi väravad avanevad...

Ja kauaoodatud Abel Tasman algab! Pakkisime matkakotid kolmeks päevaks hädavajalikuga ja parkisime auto. Matka alustasime kerge sajuga, aga peagi vihm lakkas ja kogu esimese päeva säras päike. Olime jälle vihmametsade piirkonnas, kuid selle vahega, et siin oli märksa soojem ning sadas palju vähem kui Lõunasaare läänerannikul. Kuna alustasime oma matka Abel Tasmani põhjapoolsest otsast, vastusuunas tavapärasele matkajate voolule, ning ühtlasi ka rahvuspargi kaugeimast otsast, kuhu suurem osa matkarada läbijaid välja ei jõua, siis kohtasime oma teel vaid väga üksikuid matkajaid ning võisime suurema osa ajast nautida tunnet, et oleme üksi selles imelises tsivilisatsioonist äralõigatud maailma paigas. Selgituseks veel Abel Tasmani kohta niipalju, et see on üks U-M populaarseimatest matkaradadest, kuulub kategooriasse Great Walks (Suurepärased retked), ning kui ma nüüd õigesti mäletan, siis on selle retke pikkus 52 km. Raja läbimiseks kulub 3-5 ööpäeva, ööd veedetakse raja veeres olevates ametlikes kämpingutes. Viimaseid on mitmeid ning ööbida saab kas oma telgis või majakestes, kus on lavats. Ööbimispaigad tuleb enne retke alustamist broneerida ja maksta, sest igas kämpingus on ööbijate piirarv.
Rada kulges esialgu aina ülesmäge, hiljem muutus veidi tasasemaks. Üldiselt aga kulgeb kogu matkarada üles-alla, üles-alla. Nii ootad pidevalt tõusu lõppu, et hinge tõmmata. Maastik oli enamalt jaolt tihe vihmamets, kuid ikka ja jälle vilksatavad metsa vahelt meri ja taamal paistvad rannad ning aegajalt viib rada fantastiliste randadeni välja või kulgeb ositi rannajoonel. Kandsime seljas suuri matkakotte 3-ks päevaks vajaliku kraamiga ning ülesmäge ronimine nõudis kohati parajat pingutust. Peale umbes tunniajalist astumist tundsin, et üks jalg hakkab matkasaapas kahtlaselt hõõruma ning mida edasi, seda selgem oli, et vastik vill on tulekul. Kõndida aga oli esimesel päeval 6,5 tundi ning järgmisel veelgi rohkem... Peale mitmeid mitmeid tunde kestvat kõndimist jõudsime esimesse ööbimispaika. Lisaks meile ööbisid seal kolm sõpra, Wellingtoni kiivid. Üks neist oli suur jutupaunik ja tuli meiega kohe tutvust sobitama. Öösel hakkas sadama ja hoidsime hinge kinni lootes, et telk vett peaks.


28. dets, E
Tõusu ja mõõna maagia

Meie telk on selline õnnetukene, millel pole ekstra katet. Õnneks väga kõvasti ei sadanud ja elasime öö telgis miskitmoodi hommikuni üle. Javi-poolne sein andis vett läbi ja Javi ärkas pooleldi märjas magamiskotis. Üks vastikumaid asju on ärgata poolmärjana. Mina olin kuiv, kuid sain oma päevadoosiks vastiku kaelavalu, mis ei lasknud pead enam kui 30% ulatuses liigutada. Lisaks polnud eilsed villid sugugi järgi andnud ning lolli peaga polnud ma plaastreid kaasa määranud võtta. Õnneks oli kiividel rohkem aru peas ja sain neilt hädapärase plaasterdusmaterjali.
Kogesime tõusu ja mõõna maagiat, kui meil tuli kl 12 päeval kindlas kohas olla, et lahte ületada. Õppisime, et siin toimivad tõus ja mõõn tõepoolest nii intensiivselt, et sul on päevas 2 korda 2 tundi võimalus teatud trajektoore läbida. Kui tahad liikuda varem või hiljem, siis kõnnid kas kaelani vees või ujud üle. Meie jaoks oli see midagi uut ja väga äge! Üks kohalik rääkis, et kui oled tõusu tulles rannast kaugel merel, siis tõuseb meri asutumise rütmis, nii et peatuda ei ole mahti. Tõus on iga 12 tunni järel ja mõõn samuti, nii et äärmused esinevad iga 6 tunni järel. Tõepoolest, kui oskasime viimaks tõusu ja mõõna tähele panna, siis märkasime, et oma intensiivsuse tõttu mõjutab see päris palju Uus-Meremaa elustiili ja inimeste tegemisi. Näiteks näed, et kui laevaomanikud pole varahommikul kohe merele pääsenud, siis on nad kaldal kuni pärastlõunani lõksus, sest keskpäeval on meri kaldast nii kaugel, et laev on kaldaliivas nagu liivakastis ning vesi sillerdab sadu meetreid taamal.
Päeva eesmärk oli jõuda Torrent Bay ööbimisipaika, aga peagi oli selge, et minu suurenevad villid mind niikaugele ei luba. Konsulteerisime tee peal ka ühe DOCi töötajaga, kes julgustas meid hoolimata broneeringust teises kämpingus Bark Bay’sse jääma. Jõudime Bark Bay’sse välja ja seadsime end seal sisse plaaniga sinna kaheks ööks jääda. Esimesel ööl oli kämping paksult telke täis pikitud ja oh sa jutt milliseid telke! Pööritasime silmi ja imestasime, mismoodi inimesed need mitmetoalised telklossid ja kõikvõimaliku varustuse seljas kohale veavad, kui meil oli kõige esmasemagi matkavarustuse vedamisega raskusi. Kas uusmeremaalased on hiiglased või imeinimesed, et jaksavad kõike seda tavaari kanda? Matkatoolid, lauad, madratsid, õlled, veinid, suured potid merekarpide keetmiseks ja mis kõik veel! Meil üks õnnetu telk, 2 vahetust riideid, rätik, korralikult väljaarvutatud ja minimaalse kaaluga toidukraam, pisike keedukomplekt ja 2 magamiskotti. Isegi magamisaluse kaasavedamist pidasime liiga paljuks! Ainsate luksusesemetena olime kaasa võtnud paar pehmeköitelist raamatut.


29. dets, T
Siis, kui kõndida on valus

Öösel sadas jälle, aga ilmselt nõrgemalt, kui eelmisel ööl, sest ärkasime kuivadena.
Arvasin, et ma niipalju ikka liikuda saan, et lühikesele retkele minna, seda enam, et kogu varustuse saime telkimisplatsile jätta ja jalgadel oli palju vähem survet. Astumine muutus aga kiiresti lonkamiseks ja liipamiseks, iga samm oli valu täis, nii et paari tunni pärast olime Bark Bay telkimisplatsil tagasi. Minu varvastele meeldis rohkem rannaliival päikesepaistes lebada.
Telklas käis äge pakkimine ning päeva jooksul kadusid peaaegu kõik telgid, mida seal hommikul veel näinud olime. Terve päeva jooksul saabusid rannale veetaksod ja nüüd nägime, mil viisil kogu seda tavaari transporditi. Peaaegu keegi ei kandnud oma kraami seljas. Need, kes kandsid, piirdusid eluvajalikuga, nagu meiegi. Enamuse jaoks on asi palju lihtsam – inimesed veavad pool kodu autos või järelkärus rahvuspargi parklasse ja laadivad veetaksosse, mille eest tuleb muidugi maksta. Veetakso viib laadungi soovitud randa, kõik laaditakse maha ja vabaõhukodu seatakse osavalt püsti. Siis nauditakse elu rannal 1-2 päeva ja sõidetakse veetaksoga kas järgmisesse randa või koju tagasi. Vot selline logistika! Ja meie mõtlesime, et veetaksod on siin vaid selleks, et väsinud matkaja tema ainukese raske seljakotiga peale 3-5 päeva matka alguspunkti tagasi toimetada... Hiljem avastasime ka teise mooduse matkata. Nimelt armastavad paljud inimesed matkarajal kõndida, aga kraami seljas vedada on tülikas. Siis on jälle abiks veetakso. Kott pistetakse veetaksosse ning takso transpordib selle soovitud rannale, matkasellid ise aga kõnnivad sinnasamasse randa jalgsi. Kui nad kohale jõuavad, ootab seljakott juba ees. No eks me õpime iga päevaga :)
Lugesime ja molutasime mitmeid tunde niisama. Mõnus oli lihtsalt olla. Ujuma polnud ikka veel isu minna – liiga külm vesi ja päike kadus ikka ja jälle pilve taha, nii et ei kütnud olemist piisavalt kuumaks, et end vees jahutada. Õhtusöögiks valmistasime traditsioonilise kiirpasta ja pugesime oma telkpessa sooja.


30. dets, K
Põgenemine paradiisist

Ärkasin kella 4-st alates hommikul kümneid kordi selle peale, et kael valutas põrgulikult. Mulle tundus, et polnud mitte ühtegi asendit, milles ma saanuks magada piinavat valu tundmata ning pidev mõte magamatusest selles olukorras ajas hulluks. Need 3 ööd-päeva Abel Tasmanis õppisin, mis on kannatamine. Kael oli liikumatu, villid ei lasknud lakkamatu valuta liikuda, õlad ja kogu keha valutas ebaloomulikest positsioonidest, mida teiste valude tõttu tuli sisse võtta. Kõige hullem, et ootused sellele matkale olid nii kõrged ning nüüd oli pettumus suur, et kogu seda võrratut loodust ja matkamist nii vähe nautida sain. Mulle ei meeldinud selles olukorras olla ja ennast haletseda ning samas ei suutnud ma oma paha tuju ja ebamugavat olekut mitte kuidagi kontrollida. Ootasin kannatamatult viimase matkapäeva hommikut, et broneeritud veetaksoga Tataranuisse sõita. Sealt jäi aga veel 10 km matk parklasse, kuhu auto kolm päeva tagasi jätsime. Tundub uskumatu, et polnud mingit võimalust ükskõik millise transporidvahendi eest maksta, mis meid parklale lähemale viinuks, aga nii see oli. Meil tuli 10 km teekond üles mäkke ja sealt alla orgu läbida, et autoni jõuda. Huvitaval kombel oli mul ülesmäge ronida lihtsam ja vähem valus, kui mäest alla liibata. Mida enam allamäge, seda tugevamalt lonkasin ning viimased kilomeetrid läksid oiates ja hambad ristis, kuid autoni jõudsime. Premeerisin ennast jäätisega ning sõime korraliku õhtusöögi Nelsonis hiina restos. Poleks iialgi ette kujutanud, et peale 3 ööd telgis ilma madratsita ja igasugu pisikeste mugavusteta, mis autos olema, võib rõõm jälle kord autos magamise võimaluse üle nii suur olla. Javi ütles sama, et oleks nagu pikalt reisilt koju tagasi jõudnud :)