Dilemma
Kas kirjutada täna alla üürilepingule ja kolida juba 28. jaanuaril mõnusasse korterisse või maksta järgneva 9 kuu jooksul 40 dollarit nädalas vähem ning elada ajutises majutuses veel järgnevad kolm nädalat? Rendihindu, muide, arvestatakse siin nädalate, mitte kuu kaupa. Mõlemad korterid on samas kompleksis, absoluutselt samaväärsed, ainult rendifirma, hind ja sissekolimise kuupäev on erinevad. 40 lisadollari eest nädalas, mis me rendi pealt võidaks, saab kõigi järgvevate kuude jooksul palju mõnusamalt elada, selge see. Kuid mõte sellest, et veel kolm nädalat ei saa päris privaatset elamist ning oma argirutiini välja kujundada... Võehh.
6 päeva intensiivset korteriotsingut on meid ära väsitanud (muidugi, ma tean, et meil on isegi hästi läinud, inimesed otsivad tihtipeale mitmeid nädalaid). Ja kuna leidsime tõesti ideaalse asukohaga ning tingimustega korteri – kivimajas, täielikult möbleeritud, eraldi magamistuba, rõdu, privaatne ja turvaline sisehoov, kus on bassein ja grillimispaik, sisuliselt südalinnas, Javi töökohani 20 min kõndida, tenniseväljaku ja täissuuruses basseini vahetus läheduses jm meeldivad asjad –, siis ei ole mingit isu enam oma väärtuslikku aega sellise absoluutselt tüütu tegevuse nagu korteriotsingu peale raisata. Uusi kuulutusi ilmub veebisaitidele iga tund ning nende läbikäimine, kinnisvaraagentidega kontakteerumine, korterivaatluse aja väljauurimine, erinevate korterite vaatlusaegade loogiline ja efektiivne kokkuklapitamine ning lõpuks 10-minutiseks kiireks vaatluseks õigesse paika kohalejõudmine nõuab aega ja jõupingutust. Kappame päevad läbi mööda linna omil jalul ringi (oleks auto, oleks muidugi palju lihtsam) ning õhtuti jõuame rampväsinuna ja tülpinuna hostelisse tagasi.
Eilseni polnud me ühtegi avaldust ühessegi rendifirmasse sisse andnud, sest polnud ühtegi päris sobivat kohta leidnud ning pinge oli sellestki teadmatusest suur, et kas me üldse kvalifitseerume. Olime nii mitmeid kordi kuulnud, et inimesed teevad kümneid avaldusi ning kunagi ei osutu kas siis kinnisvarafirma või korteriomaniku hinnangul sobivaks rentnikuks. Seda suurem oli üllatus, kui peale esimese avalduse sisseandmist saime tunni aja pärast kõne, et kas olete endiselt korterist huvitatud, valisime teid välja. Paistab, et meie maksevõime on mingil põhjusel keskmisest kõrgem või usaldusväärsem... Igatahes täna kl 15-ni on aega otsustada, kas haarame pakkumisest kinni või mitte. Vot nii on lood siinpool sood.
PS. Saan nüüd ülikooli arvutiklassi Javi paroolidega sisse ja tasuta arvutit kasutama. Virtuaalsesse ellu tagasi, juhhei! (hosteli tükatine netiühendus ei lähe arvesse, sest see on tiguaeglane ja suretab mu närvid välja + pole rahakotile hea)
PS. PS. Igal õhtul mööda jõekallast läbi südalinna tagasi koju tulles kõnnime suud imetlusest ammuli. Nii uskumatult ilus on Brisbane’i südalinn õhtupimeduses ja tuledesäras. Tuhanded tuled, valgustatud jõeveer, sillad ning veidi suurlinna melu. Ma ootan seda päeva, kui saan mahti fotoka kaasa võtta ja mõned head võtted klõpsida, et blogisse üles riputada.
6 päeva intensiivset korteriotsingut on meid ära väsitanud (muidugi, ma tean, et meil on isegi hästi läinud, inimesed otsivad tihtipeale mitmeid nädalaid). Ja kuna leidsime tõesti ideaalse asukohaga ning tingimustega korteri – kivimajas, täielikult möbleeritud, eraldi magamistuba, rõdu, privaatne ja turvaline sisehoov, kus on bassein ja grillimispaik, sisuliselt südalinnas, Javi töökohani 20 min kõndida, tenniseväljaku ja täissuuruses basseini vahetus läheduses jm meeldivad asjad –, siis ei ole mingit isu enam oma väärtuslikku aega sellise absoluutselt tüütu tegevuse nagu korteriotsingu peale raisata. Uusi kuulutusi ilmub veebisaitidele iga tund ning nende läbikäimine, kinnisvaraagentidega kontakteerumine, korterivaatluse aja väljauurimine, erinevate korterite vaatlusaegade loogiline ja efektiivne kokkuklapitamine ning lõpuks 10-minutiseks kiireks vaatluseks õigesse paika kohalejõudmine nõuab aega ja jõupingutust. Kappame päevad läbi mööda linna omil jalul ringi (oleks auto, oleks muidugi palju lihtsam) ning õhtuti jõuame rampväsinuna ja tülpinuna hostelisse tagasi.
Eilseni polnud me ühtegi avaldust ühessegi rendifirmasse sisse andnud, sest polnud ühtegi päris sobivat kohta leidnud ning pinge oli sellestki teadmatusest suur, et kas me üldse kvalifitseerume. Olime nii mitmeid kordi kuulnud, et inimesed teevad kümneid avaldusi ning kunagi ei osutu kas siis kinnisvarafirma või korteriomaniku hinnangul sobivaks rentnikuks. Seda suurem oli üllatus, kui peale esimese avalduse sisseandmist saime tunni aja pärast kõne, et kas olete endiselt korterist huvitatud, valisime teid välja. Paistab, et meie maksevõime on mingil põhjusel keskmisest kõrgem või usaldusväärsem... Igatahes täna kl 15-ni on aega otsustada, kas haarame pakkumisest kinni või mitte. Vot nii on lood siinpool sood.
PS. Saan nüüd ülikooli arvutiklassi Javi paroolidega sisse ja tasuta arvutit kasutama. Virtuaalsesse ellu tagasi, juhhei! (hosteli tükatine netiühendus ei lähe arvesse, sest see on tiguaeglane ja suretab mu närvid välja + pole rahakotile hea)
PS. PS. Igal õhtul mööda jõekallast läbi südalinna tagasi koju tulles kõnnime suud imetlusest ammuli. Nii uskumatult ilus on Brisbane’i südalinn õhtupimeduses ja tuledesäras. Tuhanded tuled, valgustatud jõeveer, sillad ning veidi suurlinna melu. Ma ootan seda päeva, kui saan mahti fotoka kaasa võtta ja mõned head võtted klõpsida, et blogisse üles riputada.
Comments