8. UUS-MEREMAA (lõpp)

8. jaan, R
Siis, kui tekib elamusimmuunsus

Sõitsime Coromandeli linna, mida kõik soojalt soovitasid, aga me ei saanudki aru, milles selle paiga fenomen peitub. Meie jaoks üks turiste tulvil ülehinnatud koht, mis tõsi küll, on ehk ajalooline linn, aga... Coromandeli poolsaare põhjatippu Port Jacksonisse me ka välja ei sõitnud, sest ilm kiskus pilve ja rannailma vaevalt oli. Võtsime suuna Aucklandi poole ja lootsime läbisõidul Coromandeli poolsaare läänerannikul peatumisväärseid kohti leida. Sõitsime ja sõitsime ning lõppkokkuvõttes kuskilt pikemalt ei peatunudki. Mitte, et see osa Coromandeli poolsaarest poleks ilus olnud, aga ilmselt oli kätte jõudnud hetk, kus meil oli tekkinud üleküllus kõigist neid kaunitest Uus-Meremaa paikadest ning meeled ei suutnud enam elamusi seedida. Veelgi pikemal reisil oleks see pidanud olema hetk, kus ühte kohta mitmeks päevaks pidama jääda ning lihtsalt olla mingeid plaane tegemata ning uusi elamusi ootamata. Peale peatust oleks kõigele jälle värske pilguga vaadanud. Kui me oleks otsustanud Aucklandist üles põhja poole üldse mitte sõita, siis oleks võinudki rahulikult 4-ks päevaks Coromandelile jääda, aga meil oli ikkagi isu neid Põhjasaare kuulsaid randu oma silmaga näha, kasvõi veidikene. Aeg oli jälle kämpingus ööbida. Kuna enne Aucklandi teele ühtegi kämpingut enam ei jäänud, siis sõitsimegi ühtejutti Auckandist üle ja Red Beachini välja. Red Beachi ranna lähedalt leidsime väga mõnusa Pinewoodsi kämpingu ning magasime telgis.


9. jaan, L
Aucklandist ülespoole

Red Beachi rand ise midagi erilist polnud, seepärast jätkasime teed põhja poole. Selge oli see, et Põhjasaare päris põhjaossa me välja ei jõua, enne tuleb auto rendifirmasse tagastada. Plaan oli veidi põhja suunas sõita ning mingil hetkel Aucklandi poole tagasi keerata. Mingeid konkreetseid sihtpunkte meil polnud, järgisime rohkem kohalike soovitusi. Näiteks ühel päeval soovitati külastada Matakana farmerite turgu, Anchor Bay randa ja Omaha surfarite randa. Kõik olid lahedada näha-kogeda. Sõitsime ka läbi Leighi (mõttetu) ja vaatasime Pakiri ranna üle (väga ilus, seal võiks terve päeva veeta). Kõige lahedamad aga olid jällegi üles-alla ja sikilisemast sakilisemad teed, iseäranis kümneid kilomeeteid pikk Whangariro oru tee. Õhtusöögi ajaks jõudsime Aucklandi järel piirkonna suurimasse linna Whangarisse, aga see paistis järjekordne kummituslinn, mis inimestest tühi ning paljud söögikohad olid kinni. Viimaks peatusime jaapani restoranis ja sõime üle pika aja šiki õhtusöögi. Ööbimiskoha leidmisega jäime hilja peale, nagu ikka, kui kuskil väljas söömas käia. Tiirutasime ringi ning viimaks peatusime Whangareist põhja poole Kauri kooli parkimisplatsil, mille kõrval oli kohe surnuaed. Javile surnuaiad ei meeldi, ütles et tal tekib kõhe tunne, aga pärast järeldas, et tegelikult on surnuaia kõrval üks turvalisemaid kohti magada, sest inimesed hoiavad neist eemale :)


10. jaan, P
Veelgi põhja poole ja siis tagasi lõuna suunas

Kuna nii mitmed kohalikud mainisid, et Pahia on äge koht, siis sai päeva plaaniks sõita Pahiasse välja ning hakata sealt pikkamööda tagasi Aucklandi poole sõitma. Mul oli selle Pahia koha pealt kahtlus, et tegemist on jällegi mingi üles haibitud turistliku kohaga, kus on kallid söögikohad ja hulganisti pensioniealisi turiste ning tüüpilised turistiatraktsioonid – merekruiisid, delfiinivaatlus, kaatrisõidud jms, mis kõik maksab kohutavalt ning mida pakutakse igas turistilõksus. Kohapeal selgus, et nii oligi. Õnneks oli võimalus sõita Pahiast praamiga üle vee Russelli, mis on U-M vana pealinn. Ma ei ütle, et see oleks nüüd olnud midagi teistsugust võrreldes iga teise turisti tegevusplaaniga seal, aga kui Pahia on mittemidagiütlev, siis Russell on arhitektuuriliselt (valge pitskaunistustega arhitektuur) ja olustikult kordi kaunim linn kui Pahia ning kindlasti külastamist väärt. Edasi sõitsime mööda rannajoont lõuna poole ja avastasime ridamisi kauneid randu. Näiteks Taupiri Bay rannad on meie kogetu põhjal U-M kauneimad (muidugi ei tohi unustada, et päris põhja ning 90 miili rannale me üldse ei jõudnudki). Ja nüüd kõige magusam osa – viimane öö autos Matapouri rannal. Kas kujutate ette seda õnnist teadmist uinudes, et see on päris viimane öö autos magada ning hommikul võib tunda uhkust, et me sellega hakkama saime?


11. jaan, E
Iga seiklus saab kord läbi

Hommikune plaan oli auto magalast 5-kohaliseks sõidukiks muuta, kogu meie kraam nii hästi kui võimalik kokku pakkida, paar tundi Matapouri rannal oleskleda ning siis otsejoones Aucklandi, auto tagastada ning kolm päeva hotellielu rõõme tunda. Aga võta näpust – sadas ladinal. Niipalju siis kokkukõlast meie ja looduse tahte vahel. Kuigi looduse vusserdamine meie plaanidega ajas karva turri, peab ometigi tõdema, et see oli sobiv lõpp-punkt U-M roadtripile. Kui ma midagi sellest reisist kindlast õppima pidin, siis seda, et hea meeleolu ja entusiasmi säilitamise nimel ei tohi kunagi eeldada seda, et ilm on alati päikeseline ja pilvitu, vaid pigem olla kogu aeg valmis tuuleks ja vihmaks ning kui ühtäkki antakse päikest ja sooja, siis seda tuleb võtta eripreemiana. Ning ka tualeti ning puhta joogivee olemasolust peab tihemini oskama rõõmu tunda, selle asemel, et neid iseenesestmõistetavana võtta.
Auklandi jõudsime kl 14-ks, pool tundi hiljem oli meil hotellituba olemas ning kl 16 oli auto edukalt rendifirmale tagastatud. Seejärel üks suur pingelangus ja õnnetunne sellest, et kõik nii kenasti sujus ning meil seisis ees kolm päeva hotellis.


12.-14. jaan
Auckland

Aucklandist ei viitsigi enam pikalt kirjutada, nagunii on ootusärevus peadselt Brisbane’i jõudmise ees nii suur, et ei taha kuhugi ära mahtuda.
Aga paar sõna ikkagi. Auckland on U-M ainus miljonilinn ning majanduselu keskus. Enamus uusmeremaalasi, kes pole kunagi Aucklandis ega üheski muus suurlinnas elanud, paistavad Aucklandi põlgavat, aga meile jättis Auckland hea mulje. Hunnik pilvelõhkujaid ja üldiselt silmapaistmatu arhitektuur, seda küll, aga suure linna kohta paistab ta olevat hästi organiseeritud ning südalinnas ei ole mingit meeletut autode voolu ega liiklusummikuid. Ju nad on osanud linna nii mõistlikult laiali planeerida, et miljonilinna rusuvust pole. Kusjuures, metrood ja tramme neil pole, ainult bussid. Kõige huvitavam, et vaid päris südalinnas on mitmekordseid hooneid, kuid kohe muutub pilt samasuguseks kui ükskõik kus mujal Põhja- või Lõunasaarel: ühe- ja kahekordsed eramajad, eramajad, eramajad...
Ma teadsin küll, et Aucklandis on palju immigrante, eelkõige asiaate, aga et nii palju?! Ja sellega käis kaasas see, et igal sammul oli aasia söögikohti – hiinakad, sushibaarid, muud jaapani restod, vietnami, tai, malaisia jne köögid. On tänavaid, kus polegi mitte midagi muud, kui ainult aasia köök. Kuu-kaks võib Aucklandi südalinnas küll niimoodi mööda saata, et samasse restorani minema ei pea. Mul ei ole aasia söögi degusteerimise vastu midagi, kas teate :)
Mida lähemal ärasõidule Brisbane’i, seda kannatamatuks muutusime. Lennujaamas konfiskeeriti vaid apelsinid, aga muidu läks kõik hästi ning olime lõpuks elusalt ja tervelt Brisbane’is. Uus algus!