Brisbane’is söömine
Kui juba Auckland võttis mu söögikohtade osas jalust nõrgaks, siis Brisbane on uus tase. Siit leiab absoluutselt kõike, mida hing ihaldab! Meie esmamulje oli, et kui sul on piisavalt raha, siis on Brisbane toidunaudinguid täis. Kas kujutate ette, et itaalia pitsarestoranid ja türklaste kebabikioskid on tänavapildis ühtäkki vähemuses? Põhjamaades on see võimatu! Siin aga valitseb aasia köök. Ja aasia ei tähenda suvalisi hiinakaid. Senini olen märganud jaapani, kõikvõimalike Hiina ja India erinevate regioonide, nepaali, vietnami, tai, malaisia, Kesk-Aasia ja Lähis-Ida riikide kööke. Euroopa toit iiri, prantsuse, itaalia, kreeka ja hispaania köökide esindatuses on vähemuses, aga ka neid restorane leiab kõikjalt. Kindlasti on ka muud euroopa toitu saadaval, aga mulle pole otseselt veel silma jäänud. Lisaks muidugi kõiksugu Macid ja muud burgeri- ja kiirtoidu kohad peaaegu igal tänaval. Aafrika ja Ladina-Ameerika kööke pole ma tähele pannud, aga küll needki silmad lahti käies peagi päevavalgele ilmuvad. Ja siis need lõputud kohvikud, kus pakutakse igasugu kohve, smuutisid ja värskeid mahlu. Ma võin kihla vedada, et igal tänaval on vähemalt kaks kohvikut. Kohvita on siin võimatu jääda.
Aga tagasi selle juurde, et siin nautlemiseks peab ka piisavalt raha olema. Vaatamata sellele, et kõik tänavad ligitõmbavast toidust pakatavad, tasuta midagi ei anta. Kuigi väljas söömine on siin keskeltläbi üksjagu soodsam, kui Soomes, ei saa me iga päev väljas söömist endale miski hinna eest lubada. Pealegi on alkohol kallis, mis tähendab, et õhtusöök kahele klaasi veini-õllega röövib päevaeelarvest umbes 40 dollarit. Siinkohal on päris naljakas mõelda, et Austraalia noorte seas paistab isegi toimivat eduka alternatiivina variant, et kodus ei sööda üldse, kõik söögikorrad ostetakse-süüakse väljas. Vähemasti mingi kinnisvaraagent püüdis meile maha müüa ideed, et ega meil polegi vaja korterit, kus oleks normaalsed kokkamisvõimalused, võime vabalt need 9 kuud väljas kõhtu täita. Ja kui vaadata tänavapilti, kus enamikes söögikohtades on igal kellaajal parasjagu saginat, siis mulle tundub, et see mudel toimib ka!
Alternatiividest veel. Siin on igas kaubanduskeskuses selline tänuväärne leiutis nagu Foodcourt (toidukeskus), kus on vähemalt kümme erinevat letti kõikvõimaliku toiduga igale maitsele (burgerid-chipsid, sushi, hiina toit, pitsa, india toit, kebabid, pasta, wrapid, muffinid-koogid, kohv jms). Sealt saab kiirelt ja suhteliselt soodsalt (5-7 dollarit) oma lõunase toiduportsjoni kätte ning enne sulgemist lähevad paljud toidud poole hinnaga müüki. Iga päev aga ei viitsi päris südalinna Footcourti jalutada ka, nii et jääb ikkagi üle vaid kodus süüa meisterdada.
Kuna linnas on iga tänavanurk ahvatlevaid smuutikohvikuid täis, mis jällegi on minu meelest ülehinnatud (hinnad kuskil 5-7 dollarit suure smuutitopsi eest), siis tekkis mul kohe kinnisidee saumikser osta ja omale iga päev kodus üks mõnus smuuti kokku keerata. Saumikser sai käbedalt ostetud, kuid silme eest võttis virvendama, kui toidupoes külmutatud marjade hindu uurisin. Ei hakka ju poole kilo maasikate-vaarikate eest 7 dollarit maksma! Ega värskete puuviljade letis ka asi parem ole. Valik pole suur ja mõtled enne ikka kaks korda, enne kui banaanikilo eest 4 või õunakilo eest 3-4 dollarit välja käid. Oh, oleks meil siin ometi LIDL (see on nüüd üks neist kohtadest, kus mõtled, et küll on elu Soomes/Euroopas ikka lihtne, odav ja hea)! Siit on muidugi loogiline järeldada ka, miks need mõnusad smuutid ja värsked puuviljamahlad just seda maksavad, mida nad maksavad.
Ja siis see igatsetud sushi! Kui ma veel Soomes olin, siis ma unistasin sellest, kuidas ma Brisbane’s ohjaldamatult ja odavalt sushist toituma hakkan. Olin näinud pilte jumalikust sushist, mida saab otse tänavalt mõnusaks lõunasnäkiks osta. Ja tõsi ta on ka! Samas sain ilmselt oma esimese sushivaimustuse juba Uus-Meremaal maandatud ning kuna Austraalias on sushi tsipa kallim, kui U-M-l, siis siin olen end targu tagasi hoidnud. Kiirtoidukohtades pakutav sushi eriti ei varieeru ka, nii et uuteks avastusteks peaks korralikumaid jaapani restorane külastama. Ja muidugi oleks endal aeg ära õppida, mismoodi sushit valmistada. Toorainest siin puudust ei peaks olema. Seda tahaks ka õppida, mismoodi igasugu huvitavaid hiina köögi tooraineid kasutada, sest siin on spets poed, kust kõike tooraineid kätte saab.
Viimaseks toidukommentaariks veel seda, et elame siin senini perioodis, kus toidupoes innukalt hindu uurime ning üritame aru saada, mida endale lubada saame ning millest harjumuspärasest oleks mõistlikum loobuma, et toidueelarves püsida. Fakt on see, et suurem osa toiduaineid on siin tsipa või rohkem kui tsipa kallimad kui Soomes. Kes ütles, et Soomes on toit kallis? ;)
Aga tagasi selle juurde, et siin nautlemiseks peab ka piisavalt raha olema. Vaatamata sellele, et kõik tänavad ligitõmbavast toidust pakatavad, tasuta midagi ei anta. Kuigi väljas söömine on siin keskeltläbi üksjagu soodsam, kui Soomes, ei saa me iga päev väljas söömist endale miski hinna eest lubada. Pealegi on alkohol kallis, mis tähendab, et õhtusöök kahele klaasi veini-õllega röövib päevaeelarvest umbes 40 dollarit. Siinkohal on päris naljakas mõelda, et Austraalia noorte seas paistab isegi toimivat eduka alternatiivina variant, et kodus ei sööda üldse, kõik söögikorrad ostetakse-süüakse väljas. Vähemasti mingi kinnisvaraagent püüdis meile maha müüa ideed, et ega meil polegi vaja korterit, kus oleks normaalsed kokkamisvõimalused, võime vabalt need 9 kuud väljas kõhtu täita. Ja kui vaadata tänavapilti, kus enamikes söögikohtades on igal kellaajal parasjagu saginat, siis mulle tundub, et see mudel toimib ka!
Alternatiividest veel. Siin on igas kaubanduskeskuses selline tänuväärne leiutis nagu Foodcourt (toidukeskus), kus on vähemalt kümme erinevat letti kõikvõimaliku toiduga igale maitsele (burgerid-chipsid, sushi, hiina toit, pitsa, india toit, kebabid, pasta, wrapid, muffinid-koogid, kohv jms). Sealt saab kiirelt ja suhteliselt soodsalt (5-7 dollarit) oma lõunase toiduportsjoni kätte ning enne sulgemist lähevad paljud toidud poole hinnaga müüki. Iga päev aga ei viitsi päris südalinna Footcourti jalutada ka, nii et jääb ikkagi üle vaid kodus süüa meisterdada.
Kuna linnas on iga tänavanurk ahvatlevaid smuutikohvikuid täis, mis jällegi on minu meelest ülehinnatud (hinnad kuskil 5-7 dollarit suure smuutitopsi eest), siis tekkis mul kohe kinnisidee saumikser osta ja omale iga päev kodus üks mõnus smuuti kokku keerata. Saumikser sai käbedalt ostetud, kuid silme eest võttis virvendama, kui toidupoes külmutatud marjade hindu uurisin. Ei hakka ju poole kilo maasikate-vaarikate eest 7 dollarit maksma! Ega värskete puuviljade letis ka asi parem ole. Valik pole suur ja mõtled enne ikka kaks korda, enne kui banaanikilo eest 4 või õunakilo eest 3-4 dollarit välja käid. Oh, oleks meil siin ometi LIDL (see on nüüd üks neist kohtadest, kus mõtled, et küll on elu Soomes/Euroopas ikka lihtne, odav ja hea)! Siit on muidugi loogiline järeldada ka, miks need mõnusad smuutid ja värsked puuviljamahlad just seda maksavad, mida nad maksavad.
Ja siis see igatsetud sushi! Kui ma veel Soomes olin, siis ma unistasin sellest, kuidas ma Brisbane’s ohjaldamatult ja odavalt sushist toituma hakkan. Olin näinud pilte jumalikust sushist, mida saab otse tänavalt mõnusaks lõunasnäkiks osta. Ja tõsi ta on ka! Samas sain ilmselt oma esimese sushivaimustuse juba Uus-Meremaal maandatud ning kuna Austraalias on sushi tsipa kallim, kui U-M-l, siis siin olen end targu tagasi hoidnud. Kiirtoidukohtades pakutav sushi eriti ei varieeru ka, nii et uuteks avastusteks peaks korralikumaid jaapani restorane külastama. Ja muidugi oleks endal aeg ära õppida, mismoodi sushit valmistada. Toorainest siin puudust ei peaks olema. Seda tahaks ka õppida, mismoodi igasugu huvitavaid hiina köögi tooraineid kasutada, sest siin on spets poed, kust kõike tooraineid kätte saab.
Viimaseks toidukommentaariks veel seda, et elame siin senini perioodis, kus toidupoes innukalt hindu uurime ning üritame aru saada, mida endale lubada saame ning millest harjumuspärasest oleks mõistlikum loobuma, et toidueelarves püsida. Fakt on see, et suurem osa toiduaineid on siin tsipa või rohkem kui tsipa kallimad kui Soomes. Kes ütles, et Soomes on toit kallis? ;)
Comments