New Farm ja The Deck
Ootame palavalt oma Austraalia koju sisse kolimist, aga kus me siis senini elutsenud oleme? Elame New Farmi linnaosas The Deck -majutuses. See on suht omapärane majutusvorm. Teatud mõttes nagu hostel, aga pole ka. Majutusasutus koosneb kolmest suurest (ja minu arvates ajaloolise arhitektuuriga) puumajast. Kõik majad on veidi erinevad, mis puudutab tubade arvu ja paigutust ning tingimusi, kuid samas põhiarhitektuurilt sarnased. Nimelt pole neil ei keldrikorrust, vundamenti ega Põhjamaa mõistes isegi esimest korrust, vaid maja toetub kõrgele seest tühjale karkassile ning kogu elamine asub kuskil teise korruse kõrgusel. Majaseinad ning põrandad imeõhukesed, põrandad kohati isegi niivõrd, et näed pragude vahelt maapinda ning päevavalgust, sest all on toakõrgune avatud ruum. Kui ma siin kord põrandat pühkisin, siis kogesin, et prügikühvlit suurt vaja pole, sest sisuliselt pudeneb peen prügi ja tolm läbi pragude alla õue. Lihtne! Aknad on ühekordsest klaasist, haprakesed ja vähemalt praeguse suvise leitsakuga 24 tundi ööpäevas pärani lahti. Sellegipoolest müttab ventilaator 24 tundi ööpäevas veel lisaks ning hommikul kl 10-ks kütab päike toa ikkagi talumatult kuumaks. Aknaruudus on igal pool võrk, mis peaks suuremad putukad, sisalikud ja kes teab mis elajad veel toast eemal hoidma. Väiksemaid putukaid-sipelgaid see küll kinni ei hoia. Näiteks sipelgaid on siin kõnniteedel ja aias meeletult ning meie toaski jalutab neid tihtipeale ringi. Me oleme elanud kahes erinevas toas. Kõigepealt stuudios, kus olid lisaks elutoale ka omaette kööginurk ja duširuum, siis aga kolisime ringi veidi väiksemasse tuppa, kus dušši enam pole. Nii tuleb dušši igasugu muude karvaste ja sulelistega jagada, aga pole hullu. Kuigi natuke kipakas, on see majutus siiski arhitektuuriliselt väga huvipakkuv ja armas ning ka suhteliselt puhas. Meie majas on 13 tuba.
Teiste majaelanikega eriti tutvust pole sobitanud, sest me oleme kõik päevad väljaspool maja ja kui õhtuks tagasi, siis liiga väsinud, et pikalt maja peal ringi sekeldada ja kellegagi jutustada. Samas, kuna selle maja reeglid näevad ette, et siin peatuja peab jääma vähemalt 2 nädalaks, siis koridori peal liiguvad juba tuttavad näod. Täitsa huvitav oleks tegelikult teada, mis kõik need erinevad inimesed siis kokku on toonud. Enamus, mulle paistab, on austraallased. Üsna erinevaid inimesi on – vanemaid ja nooremaid paare, noori naisi, aga kõige rohkem üksikuid noori mehi. Meie kõrvaltoas elab üksik mees, keda Javi kutsub psühhopaadiks. Ma täpselt ei tea, kust ta selle peale koheselt tuli, aga ajapikku olen nimetusega nõustuma hakanud. Nimelt kostub toast õhtuti pikalt ja pidevat mööbeldamist, justkui tõstaks ta kogu aeg tuba ringi (aga tema tillukeses toas pole rohkem kui voodi, telekas ja riidekapp!) ning kui ma esimestel kordadal tema toast möödudes üritasin viisakas olla ja teretada, siis vastuseks oli vaid segane pilk. Nüüd ma parem kõnnin tema avatud uksest sinna pilkugi heitmata mööda. Kuidagi turvalisem on nii :)
Läbi maja kulgeb meeletult pikk ja kitsas koridor, mis meenutab laevakoridori. Kui ma maja nimetusele The Deck mõtlen, siis ehk see viitabki laevale? Koridorist viivad mitu treppi maja alla õue. Seal on pesumasinad, pesunöörid ja igasugu kola, mis täidavad kogu majaaluse ruumi. Majaalune läheb sujuvalt üle tagaaiaks, mis on kõigil kolmel majal ühine. Majutusasutus kuulub Suele ja tema tütrele Michelle’le. Viimasel on kaks väikest poega, kellest pisem käis kord minu ja Javiga jutustamas. Mult nõudis omajagu pingutust, et 6-aastase poisi jutust sotti saada. Javi tunnistas hiljem, et ta mõistis ehk 10% sellest, mida poiss rääkis. Aga väga vahva oli ta ikkagi!
New Farm paistab keskmisest nooruslikum ja boheemlaslikum, kui muud linnaosad, kus senini olnud oleme. Märkasime kohe, et siin on ohtralt kihvte ja suhteliselt soodsa hinnatasemega restorane. Kuna me lõunad oleme sunnitud linnas sööma, siis õhtusöögid oleme enamasti üritanud ise valmistada. Javi sünnipäeval käisime aga Himalaya-nimelises nepaali restoranis. Oli reede ja paik otsast otsani rahvast täis, kuid meil õnnestus veidi hilisemaks kellaajaks siiski laud broneerida. Toit oli lihtne ja viis keele alla. Nii minul kui Javil kadus pelg kookospiimaga valmistatud roogade ees. Kõige vahvam oli aga paiga alkoholipoliitika. Nimelt pole neil alkoholilitsentsi, kuid külastajad on teretulnud oma jooke kaasa võtma ja nende pakutava toidu kõrvale manustama. Seda kuuldes jooksis Javi lähedalasuvasse alkoholipoodi ja tõi meilegi pudeli maitsvat punast veini. Ilmselt on see alkonüanss vähemalt ositi paiga erakordse populaarsuse põhjuseks...
New Farmi linnaosas ringi liikudes märkame iga päev geisid, tõesti, rohkem kui iial varem. See paneb mõtlema, et selles linnaosas peab olema midagi meile seletamatut, mis geide konsentratsiooni nii suureks ajab. Üks põhjus on vast neis arvukates lahedates kohvikutes ja restoranides, kus nad armastvad mõnusasti aega veeta. Kuid mis veel?
Teiste majaelanikega eriti tutvust pole sobitanud, sest me oleme kõik päevad väljaspool maja ja kui õhtuks tagasi, siis liiga väsinud, et pikalt maja peal ringi sekeldada ja kellegagi jutustada. Samas, kuna selle maja reeglid näevad ette, et siin peatuja peab jääma vähemalt 2 nädalaks, siis koridori peal liiguvad juba tuttavad näod. Täitsa huvitav oleks tegelikult teada, mis kõik need erinevad inimesed siis kokku on toonud. Enamus, mulle paistab, on austraallased. Üsna erinevaid inimesi on – vanemaid ja nooremaid paare, noori naisi, aga kõige rohkem üksikuid noori mehi. Meie kõrvaltoas elab üksik mees, keda Javi kutsub psühhopaadiks. Ma täpselt ei tea, kust ta selle peale koheselt tuli, aga ajapikku olen nimetusega nõustuma hakanud. Nimelt kostub toast õhtuti pikalt ja pidevat mööbeldamist, justkui tõstaks ta kogu aeg tuba ringi (aga tema tillukeses toas pole rohkem kui voodi, telekas ja riidekapp!) ning kui ma esimestel kordadal tema toast möödudes üritasin viisakas olla ja teretada, siis vastuseks oli vaid segane pilk. Nüüd ma parem kõnnin tema avatud uksest sinna pilkugi heitmata mööda. Kuidagi turvalisem on nii :)
Läbi maja kulgeb meeletult pikk ja kitsas koridor, mis meenutab laevakoridori. Kui ma maja nimetusele The Deck mõtlen, siis ehk see viitabki laevale? Koridorist viivad mitu treppi maja alla õue. Seal on pesumasinad, pesunöörid ja igasugu kola, mis täidavad kogu majaaluse ruumi. Majaalune läheb sujuvalt üle tagaaiaks, mis on kõigil kolmel majal ühine. Majutusasutus kuulub Suele ja tema tütrele Michelle’le. Viimasel on kaks väikest poega, kellest pisem käis kord minu ja Javiga jutustamas. Mult nõudis omajagu pingutust, et 6-aastase poisi jutust sotti saada. Javi tunnistas hiljem, et ta mõistis ehk 10% sellest, mida poiss rääkis. Aga väga vahva oli ta ikkagi!
New Farm paistab keskmisest nooruslikum ja boheemlaslikum, kui muud linnaosad, kus senini olnud oleme. Märkasime kohe, et siin on ohtralt kihvte ja suhteliselt soodsa hinnatasemega restorane. Kuna me lõunad oleme sunnitud linnas sööma, siis õhtusöögid oleme enamasti üritanud ise valmistada. Javi sünnipäeval käisime aga Himalaya-nimelises nepaali restoranis. Oli reede ja paik otsast otsani rahvast täis, kuid meil õnnestus veidi hilisemaks kellaajaks siiski laud broneerida. Toit oli lihtne ja viis keele alla. Nii minul kui Javil kadus pelg kookospiimaga valmistatud roogade ees. Kõige vahvam oli aga paiga alkoholipoliitika. Nimelt pole neil alkoholilitsentsi, kuid külastajad on teretulnud oma jooke kaasa võtma ja nende pakutava toidu kõrvale manustama. Seda kuuldes jooksis Javi lähedalasuvasse alkoholipoodi ja tõi meilegi pudeli maitsvat punast veini. Ilmselt on see alkonüanss vähemalt ositi paiga erakordse populaarsuse põhjuseks...
New Farmi linnaosas ringi liikudes märkame iga päev geisid, tõesti, rohkem kui iial varem. See paneb mõtlema, et selles linnaosas peab olema midagi meile seletamatut, mis geide konsentratsiooni nii suureks ajab. Üks põhjus on vast neis arvukates lahedates kohvikutes ja restoranides, kus nad armastvad mõnusasti aega veeta. Kuid mis veel?
Comments