7. UUS-MEREMAA

31. dets, N
Kas pealinnas saabus ka uus aasta?

Nüüd olime suhteliselt Pictoni lähedal, kust keskpäeval praamile läksime, mis viis meid Põhjasaarele Wellingtoni. Enne seda aga oli veidi aeg, et Queen Charlotte Drive’i mööda sõita. Meil oli natuke kahju, et polnud ühte lisapäeva, et seda imekaunist teed mööda jätkata ning piirkonnas rahulikult ringi vaadata, aga eks mõni teine kord. Põhjasaar ja Wellington olid vähemasti sama kutsuvad, Wellington eriti seetõttu, et ees ootas kauaoodatud öö hotellis!
Wellington on elanike arvu poolest Tallinna suurune, aga täna oi kui tühi! Paistab, et enamik inimesi oli aastavahetuseks linnast, vähemasti kesklinnast, lahkunud. Oletasime, et õhtu saabudes ja aastavahetusele lähemale jõudes voolab rahvas linna. Senikaua aga leidsime endale toa Abel Tasmani hotellis ning korraldasime rikkaliku õhtusöögi hotellitoas. Peale 3 nädalat autos ja telgis oli iga sent sellest 89 dollarist naudingut täis! Lai voodi, puhtad lõhnavad linad, dušš, telekas, õiged veiniklaasid, valge vein, mida sai otse meie toa külmikus jahutada.... Õhtusöögiks suured krevetid, rohelised merikarbid, oliivid ja maasikad. Elu on mõnus!
Enne südaööd haarasime kaasa viinamajad ja läksime linna peaväljakule, et suure melu keskel uus aasta vastu võtta. Jõudisme viimasel minutil. Rahavast oli väljakul parasjagu, käimas oli kontsert ja keegi korpulentne daam laulis. Ootasime 12 viinamarja pihus 12 kellalööki enne keskööd ja uue aasta saabumist, et hispaania kombe kohaselt kellalöökide vahel 12 viinamarja alla kugistada, aga kellelööke ei tulnud ja mingil hetkel mõistsime, et olemegi ootamatult uues aastas. Šampanja ei voolanud, mingit emotsioonide elavnemist polnud, rääkimata siis ilutulestikust või isegi mõnest üksikust saluudist. Elu imelikeim uude aastasse astumine. Kehitasime õlgu ja läksime linna peale nuuskima, kus noored pidutsevad. Ühes pubis kohtusime toredate nepaallastega, kellega mängisime piljardit ja varsti hotelli tuttu.


1. jaan, R
Auu, kiivid, kus te olete?

Üllatus-üllatus, aga Te Papo muuseum oli 1. jaanuaril avatud! Käisime seal ära. Oli tõesti väga interaktiivne ja huvitav, nagu kõik reklaamisid, ja ma õppisin üsna palju Uus-Meremaa ja tema rahvaste kohta. Oleks palju kauemakski immigratsiooni ajalugu uudistama jäänud, aga Javi utsitas, et tuleb jälle teele asuda. Nii et ega ma Wellingtoni kohta nüüd rohkem öelda oskagi, et oli hirmus tuuline, nii nagu lubati, ning jättis pealinna kohta väikese ja mugava linna mulje.
Meie sõit põhja poole kulges mööda väga kihvti teed läbi Wainangi rahvuspargi. Käänulisemast käänulisemad ja imekitsad teed ning vihmamets ümberringi. Just nagu vihmametsade piirkonnas lõunasaarel aga polnud ka. Võibolla tingituna sellest, et oli riiklik püha, polnud hingelistki. Tundus lausa, et mingi epideemia on Uus-Meremaast üle käinud ja kõik on välja surnud.


2. jaan, L
Sõrmusteisanda mail

Jätkasime käänulist teed pidi Tongariro rahvuspargi poole. Sel rahvuspargil on mitu sissesõitu. Esmalt sisenesime Ohakune poolt ja kuna minu vaesed õnnetud jalad pikka käimist ikka veel ei lubanud, siis tegime kaks pisikest retke – ühe raudteeviadukti ja teise kose juurde, ja oligi päev läbi.


3. jaan, P
Võttemaastik ja taguots kuumaveeallikas

Kuuldes hommikul, et tugeva tuule tõttu ei lubata kedagi Tongariro kuulsaimale retkele, Tongariro crossingule, sõitsime edasi põhjapoolse sissekäigu Whakapapa juurde. Hoiatati ka selle eest, et võib juhtuda, et meil ei õnnestu tuule tõttu ka ühtegi Whakapapa matka läbida, kuid ilmselt polnud olud ikkagi kõige hullemad. Vähemasti läks suusalift üles mäkke välja, et Sõrmusteisanda kuulsaid vaateid kaeda. Laavatuhk jalge alla ja tuul kogu aeg tugevnemas oli päris suur väljakutse üles mäkke ronida, peaegu andsin alla. Lõpuks üleval olles olid vaated muidugi väga lahedad ning rõõm oma vastupanuvõimest suur.
Kuigi Sõrmusteisanda vaateid nägime, on Tongariro crossingust ilmajäämisest väga kahju, sest see 8-tunnine matk üle vulkaanilise maastiku pidavat olema midagi tõeliselt erilist. Ahjaa! Lõuna poolt Tongariro pargile lähenedes nägime ka Sõrmuste isanda esimese osa algusest tuntud rohe-rohelist kuppeljat maastikku. Nunnu.
Sõitsime läbi Turangi Tauposse. Viimases on jõgi, kuhu kuumaveeallikas tuleb loomulikul teel sisse ja muudab ühe jõesopi looduslikuks kuumaveevanniks. See vann oli rahvast täis ja mõni ujutas seal ka koeri, nii et tegu polnud just kõige hügieenilisema paigaga, aga huvitav kogemus oli ikka ning muidugi proovisime ära. Vesi oli kuumaveeallika sissevoolukohas nii kuum, et mina lähedale minna ei saanud (mõni mees aga istus seal mingi ime läbi kümneid minuteid!), aga veidi kaugemal segunesid kuuma allika ja külma jõevee kihid omavahel nii, et osa kehast oli kuumas ja osa jahedas.
Minu tähelepaneku järgi oli Taupo eripärane ka selle pärast, et nägime seal maoori päritolu inimesi rohkem kui kuskil mujal.
Õhtu eel suundusime Orakei-Korakei termaalpargi poole ja magasime teeveerel pargile üsna lähedal.


4. jaan, E
Maksame mädamunahaisu sissehingamise eest

Ärkasime tugeva saju peale ja lõime kümneni hommikul autos süües ja lugedes aega surnuks. Siis vihm vaibus ja sättisime ööseades auto päevaseade peale (kogu kraam esiistmetelt taha voodile). Esmalt käisime ära Orakei-Korakei termaalpargis. Oli ilus ja haises kõvasti, nii nagu pidigi. Mina aga sain kohutava peavalu, mis tahtis jalust maha võtta. Ei tea, kas sulfurihaisust või millestki muust.
Piirkonnas oli veel mitmeid termaalparke ja kõhklesime, kas peale ühe külastamist peaks veel kuhugi minema. Äkki oleme olulisema juba ära näinud? Lõpuks siiski leidsime, et vaatame lisaks, mismoodi Waiotapu välja näeb. See oli oluliselt suurem ja võimsam, kui esimene (värvide ja vulkaaniliste reakstioonide vikerkaar absoluutselt kirjeldamatu!) ning olime õnnelikud, et sellest mööda ei sõitnud. Tegelikult ma arvan, et Waiotaput peab nägema ja kõik muu võib kõrvale jätta, kui just eriline geoloogiahuviline pole.
Õhtuks jõudime Rotoruasse. Rotorua on kihvt mädamunahaisune linn. Seda sellepärast, et vulkaanilise tekkega sulfurkiht on maapinnale harukordselt lähedal. Oli aeg higikiht maha pesta. Leidsime 9 dollari eest ilmselt Uus-Meremaa odavaima kämpingu (Kiwipaka). Ülimõnus oli see eelkõige sellepärast, et hinnas sisaldus ka võimalus tasuta basseini nautida. Seda basseini soojendab jällegi kuumaveeallikas, mis tähendab, et veetemperatuur kõigub päevast päeva päris mitme pügala võrra. Meie kümblesime umbes 38-kraadises vannivees, aga keegi mainis, et eelmisel päeval ulatunud temperatuur 48 kraadini... Magasime telgis ja sirutasime oma jäsemed täies pikkuses välja. Jälle üks täie ette läinud päev!


5. jaan, T
Varba sügavale kuuma rannaliiva

Mõnus hommikune dušš, hommikusöök õdusas köögis, sõit Rotoruast ida poole ja siis suund rannikule. Algab randade piirkond ning eesmärgiks on iga päev end rannaliival välja sirutada. Unistus Põhjasaare rannaliival lesimisest ning soojast mereveest oli reisi rasketel hetkedel meie teiseks mootoriks olnud. Nüüd see siis algab!
Pikowai rand. Õnnis tunne lebada rannaliival. Minu esimene U-M suplus, kuidgi vesi oi kui külm. Ööbimispaiga leidsime Papamoa rannal. Õhtusöögiks valge vein, maasikad ja krevette. Kuninglik. Tähemeri. Homme on Reyes Magos, kas kolm kuningat toovad meile ka kingitusi?


6. jaan, K
Mees kui entsüklopeedia, ainult et palju huvitavam

Tauranga. Katikati. Waihi. Whangamata. Tairua. Rannad, rannad. Vedelesime tunde rannaliival, kastsin enda paar korda vette (endiselt külm!) ning vestlesime Javiga tulevikust.
Jõudsime Coromandeli poolsaarele. Kui õhtu hakkas kätte jõudma, olime rutiiniks saanud probleemi ees – kuhu auto ohutult ja segamatult parkida, nii, et keegi meid öösel segama ei tuleks. Mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et see osa Coromandeli poolsaarest on nii turistlik, et vaevalt mingi sobilik ööbimispaik teel ette juhtub. Jäi üle kuskil peatuda ning maaomaniku käest otse ööbimiseks luba küsida. Ette jäi Purangi Estate’i veinikoda. Omanik võttis meid lahkelt vastu ja ütles kohe, et pole mingi probleem, kui me tema parkimisplatsil end sisse seame. Veelgi enam, saime spontaalselt jutule ning jäime paariks tunniks veinikoda uudistama. Selgus, et Robert on iiri ja inglise juurtega, sündis Hongkongis inglise sõjaväelase pojana ning emigreerus 40 aastat tagasi Uus-Meremaale. Kui me perekonna ajalukku veel sügavamale süüvisime (tema õde elab Hispaanias, pool perekonda Austraalias jne jne), siis mul hakkasid neelud käima – minu ees seisab kõige transnatsionaalsema perekonnaajalooga mees, keda ma kunagi näinud olen. Selles paigas ja nende juttude põhjal võiks sündida terve antropoloogiline uurimus! Aga ma olin puhkusel, mitte tööl, ning ma pidin unustama oma kire transnatsionaalsete elulugude vastu. Ma olin külalise rollis, kuulasin Javiga koos jutustusi elus Hongkongis, Uus-Meremaal ja mujal maailmas ning imetlesin Roberti ajalooteadmisi. Ma ei tea, kes Robert hariduselt on, kuid viisist, mismoodi ta asju ja sündmusi kirjedas, õhkus seda, et sellele mehele pole mitte miski võimatu ning samal ajal ka mitte iseenesestmõistetav. Pärastpoole saime tuttavaks ka Roberti pojaga, kes pidavat parasjagu veinikoja juhtimist oma õlule võtma, sest Robert on juba pensionieas ning naudiskleks parema meelega rannas, kui majandaks veinikoda. Roberti poeg näitas meile kopsakat merevaigutükki, mille nimetust ta teadis nii eesti kui soome keeles. Muidugi, pole imestada, et enne mindki on mõni eestlane ja soomlane nende juurest läbi astunud, aga et ta neid nimetusi mäletas!? Uudistasime aias kiivipuusid ja jutu kõrvale pakkus Robert meile maitsmiseks feijoa viljast valmistatud siidrit ning maja valgeid ja punaseid veine. Feijoa vili oli meie jaoks uus asi ning peab tunnistama, et sellest valmistatud siider maitseb suurepäraselt.


7. jaan, N
Kes oleks rannal kuumaveevannis?

Päeva plaan oli mõnuleda selle pisikese poolsaare erinevatel randadel ning ei midagi muud. Kl 8 hommikul olime kuulsal Hot Water Beachil (kuumaveerand). Nii vara, sest selle ranna kogu elamus sõltub tõusust ja mõõnast. Nimelt ulatuvad kuumaveeallikad liivasele maapinnale teatud kohtades rannal nii lähedale, et kui liiva auk uuristada, siis hakkab auku voolama kuum vesi. Rannal tuleb olla mõõna ajal – siis saab augud kerge vaevaga kaevatud ning võib kuumaveevannis paar tunnikest mõnuleda. Samal ajal tuleb vanni aegajalt külma merevett transportida, et end ära ei põletaks. Kui tõus algab, siis on vaid lühikese aja küsimus, millal lained augu merre uhuvad ja kuuma vee juga meres lahustub. Augu kaevamiseks on muidugi mingit töövahendit vaja. Enamusel on kaasas pisikesed labidad, millega agaralt kaevatakse. Me muidugi nii ettenägelikud polnud, aga uudishimulikust näost piisas, et üks kohalikest paar meid oma hoolega kaevatud vanni jagama kutsus. Sealt, kust kuuma vett auku immitses, oli nii kuum, et kõrvetas. Istusime seal augus ja muljetasime kohalikega vast pool tunnikest, enne kui lained meie augu külma merevett täis paiskasid. Läks veel kümme minutit ja august polnud enam midagi järel. Peagi oli see rand nagu iga teinegi, kuni ta 10-12 tunni pärast jälle augukaevamiskõlblikuks muutuma pidi.
Meie sõitsime edasi lähedalasuvale Hahei rannale ning hiljem matkasime Cathedral Cove’i. Teele jäid paar randa, kus snorgeldada sai, aga see lõbu jäi seekord ära. Cathedral Cove on imeilus rand, mis on oma nime saanud ülalt kokkuulatuvate kivirahnude järgi, mis moodustavad katedraali võlvi taolise ruumi. Vägagi turistlik koht, aga igal juhul külastamist väärt. Imeilus ja lõõgastav päev. Tagasiteel veel klaas feijoa siidrit Purangi Estate’i veinikojas ning oligi päev õhtus.