5. UUS-MEREMAA

11. dets, R
Viimane päev Christchurchis

Javil tuli hommikul konverentsiettekanne teha ja mina jäin veidi pikemalt hotelli, et blogida. Siis saime linnas kokku ja võtsime ette paar retke. Esmalt mäenõlvale, kust algavad gondola sõidud. Olime kuulnud, et gondola juurest kulgeb rada üle mäenõlva Lytteltoni lahte, mida on võimalik jalgsi läbida. Ajalugu jutustab, et esimesed eurooplased sealkandis olevatki seda rada mööda maismaale sammunud. Alustasime oma teekonda alt lahe juurest üles mäkke ja sealt alla teisele poole nõlva. Suht väsitav, aga see-eest imeilusate vaadetega retk tuli sellest ning hea füüsilise koormuse saime kindlasti. Kui bussiga kesklinna tagasi jõudsime, siis oli ikka veel piisavalt aega, et midagi ette võtta. Sõitsime mere äärde, aga ilm muutus aina tuulisemaks, nii et sinna pikemalt jäämisest ei tahtnud mõeldagi. Selle asemel läksime varakult tagasi hotelli, et viimast mullivanni nautida ja homse roadtripi alguseks hästi välja puhata.


12. dets, L
Road-trip ümber Uus-Meremaa algab

End hotellist välja registreerinud, tõttasime rendifirmasse ja korjasime üles meie kaaslase järgnevaks 31 päevaks – valge Mazda pikapi. Veidi vana mudel, aga päris kobe tükk teine siiski. Meie varustusse kuulvad pooleks käiv vineerplaat, millest saab voodi, kui tagaiste alla lasta; kaks madratsit, voodipesu kahele, minigaasipliit, 10-liitrine veenõu, külmkast, elektrikaabel ja pikendusjuhe, nõudekomplekt, HEMA-teedeatlas, presentkate tagaluugi pikenduseks (soovi korral) ja termoalus istumiseks.
Javi esimesed meetrid vasakpoolses liikluses olid kõhedusttekitavad. Hoidisin hinge kinni, et ta kohe mingit valet pööret ei sooritaks ning kellelegi külge ei lajataks. Ometigi jõudsime kuidagi hotelli, võtsime sealt oma pagasi peale, tegime suure šopingu teele jäävas supermarketis ja seiklus võis alata.
Võtsime suuna loode suunas mööda maalilist Arthurs Passi idarannikult läänerannikule. Ilm oli suurepärane ja Arthurs Pass täis kauneid vaateid. Javi sõiduoskused vasakpoolses liiklused näisid iga minutiga paranevat, nii et ka minu vererõhk muutus peagi normaalseks. Õhtuks jõudsime läänerannikule välja ning veidi enne Kumara junctionit otsisime koha teeperves, kuhu autosse ööbima jääda. Veekanistri olime teel täitmata unustanud, nii et tuli tülitada lähimat majapidamist. Noorepoolne naine, kes meile ühes maja väravas vastu tuli, meenutas Nõia-Ellat ja polnud just sõbralikemate sordist, aga vett siiski andis.
Pimedaks läheb siin juba kella üheksa paiku, nii et pikka pidu õhtul pole. Nii oli targem härjal sarvist haarata ja end magamiseks valmis seada. Seda muidugi on praktiseerimata keeruline ette kujutada, mismoodi ennast horisontaalasendis täies pikkuses ja 31 päeva Uus-Meremaa pluss 9 kuu Austraalia eluks vajaliku varustusega ühte tavasuuruses universaali ära mahtutada. Kõik meie kompsud tuli kuidagimoodi esiistmetele toppida, selleks et tagaistme üldse alla saaks lasta ja magamisaseme sinna peale ehitada. Teooris paistis kõik töötavat, praktikas aga... Esiistmed näisid ilmselgelt liiga väikesena meie kraami mahutamiseks. Veekanister jäigi väljapoole autot. Lõpuks lesisime küll ristseliti asemetel peaaegu nagu voodis, aga aega ja energiat oli selle ööasendi väljaehitamiseks nii palju kulunud, et mõtegi sellesama protsessi 30-kordsest õhtusest kordamisest ja teise 30 korra hommikusest lahtiharutamisest ajas magamise isu ära. Lisaks polnud me eriti kindlad, mismoodi kohalikud teepervel ööbijatesse suhtuvad, seega arvestasime igaks juhuks sellega, et keegi, näites möödasõitev politsei, tuleb meid öösel minema ajama.
Mingil hetkel hakkas sadama ja ladistas kogu öö nii mis kole, aga kunagi tuli hommik ning esimene öö lõputuna näivate ööde jadas autos jäi selja taha.


13. dets, P
Vihmasel turistivaenulikul päeval aitab teid alati hädast välja hot pools ehk kuumaveevannid

Päeva eesmärgiks oli ära näha Franz Josefi ja Foxi jääliustikud (glaciers). Sõitsime läbi Hokitika ja Harihari kuulsasse Franz Josefisse. Üldiselt sadas vahelduva eduga kogu päeva ja kui viimaks Franz Josefisse jõudsime, siis oli üsna selge, et liustiku nägemise võime ära unustada. Ega me seda kallist liustikuretke ennast nagunii ette poleks võtnud, kuid oleks siiski tahtnud liustikule võimalikult lähedale pääseda. Nii otsisime alternatiivi, kuidas päeva veeta ning peagi leidsime ennast kuumaveevannidest. Kolm tundi 36, 38 ja 40 kraadise temperatuuriga vannide vahel sõeludes läks kiiresti ja lisaks saime ennast pärast duši all puhtaks ka loputada, nii et pesemise mure jäi ära.
Kuna sadas kogu päeva, siis polnud mõtet Foxi jääliustikuni välja sõita, vaid loota, et homme tuleb parem päev ja kogeme kogu ilu siis. Nii seadsime ööseks suuna lõuna asemel läände, mere poole. Sõitsime hullult kurvilist ja kitsast teed mööda Gillespiesi randa, kus on end sisse seadnud DOCi kämping. Selgituseks niipalju, et DOC=Department of Conservation, mis on U-M riiklik asutus, mis hoolitseb loodusväärtuste eest ning haldab tervet hulka primaarse varustusega, kuid soodsa hinnaga kämpinguid nii Põhja- kui ka Lõunasaarel. Lootsime, et saame Gillespiesis ööbida. Enamuse sõiduajast randa hoidsin hinge kinni, sest kurvid tegid pöördeid sellise nurga all, et miski hinna eest poleks näinud, kui mõni vastassuunast lähenenud oleks. Minu meelest sai siin loota vaid puhtale õnnele ja sellele, et vastutulevad autojuhid sama ettevaatlikud ja reaktsioonivalmis oleksid, kui Javi. Samal ajal kui minu veri peaaegu kõrvadest välja pressis näis Javi üsna rahulikult seda randa sõitu nautivat... Viimaks mere äärde jõudes sai selgeks, et avanev vaade võimsale Tasmani lahele on kõiki mu kannatusi väärt. Lained olid metsikud ja mereõhk paitas sõõrmeid. See oli meie esimene kogemus DOCi kämpinguga ja sai selgeks, et see tähendab tavaliselt mingisuguse avatud katusealuse (kus on laud ja pink, et toitu valmistada), tünni ei tea kust pärit vee (keetmata seda juua ei soovitata) ja (kuiv)käimla (kusjuures süsteem on sihuke, et katus on läbipaistav, vetsupaber on olemas ja käimla miskipärast ei haise sugugi) olemasolu. Mida muud sa ühelt riiklikult kämpingupaigalt oodata võiksidki? Pealegi, seesinane koht oli täiesti tasuta. Sussitasime makaroniroa gaasipriimusel valmis, nautisime vihmasabinat, 180-kraadist vikerkaart ning kobisime luudeni kippuva külma käest kiiresti autossa ära magama.


14. dets, E
Miljardi tärni hotellis

Rannast tagasi sisemaa poole, Foxi jäi teele Mathesoni järv. Sellest on palju kauneid pilte tehtud, kuid hoiatatakse ette, et see veetlev järv toimib mägede peeglina vaid siis, kui juhtub olema pilvitu ja tuulevaikse ilma kombinatsioon, mis on siinkandis üliharv. Sadas meiegi sinna jõudes vihma ja kaunid vaated jäid nägemata. Foxi jääliustikust saime paar juhuslikku fotot teelt, aga liustikule lähenemisel polnud vihmaga mõtet. Teed liustikuni olid vihmaveetulva tõttu suurelt jaolt blokeeritud. Nii põrutasime läbi Haast Passi edasi Wanaka suunas. Teele jäid imelised vaated Tasmani merele ning edasi Hawea ja Wanaka järvedele. Kuna õhtu jõudis enne Wanakat kätte ja linnas poleks autos ööbimine kõne alla tulnud, siis otsisime koha Hawea järve lõunakaldal karjamaade vahelisel teepervel. Ennast autos mõnusasti sisse seadnud, nautisime fantastilist mägist maaidülli otse oma magamistoaakendest. Keset ööd avastasime, et taevas on tume-tume ja meeletult kirka tähemerega kaetud. Hüppasime välgukiirusel autost välja ja vahtisime oiates taevasse. Mitte elu seeski pole nii palju ja nii säravaid tähti näinud. Lisaks veel langevaid tähti, mille all sai salasoove lausuda. Rõõmustasime, et meie auto on vaieldamatult parim miljardi tärni hotell. Jah, ületab ka seni parimana kogetud La Manga vabaõhurannahotelli vaadet :)


15. dets, T
Need hiiglaslikud lehmad...

Ärkasime valjeneva lehmaammumise peale. Esialgu mõtlesin, et hommikune lüpsiaeg ja selge see, et lehmad muutuvad karjamaal valjuks ja rahutuks (nimelt paistis, et lehmad jäätakse siinmail ööseks mahlakatele karjamaadele). Mingil hetkel hakkasid aga valjenevad häälitsused rahutuks tegema, nii et oli tarvis nina autoakna kardinate vahelt välja pista. Oh sa püha müristus! Hea et südamerabandust ei saanud, kui ma hiigelsuuri veislasi minu meelest otsejoones meie auto suunas traavimas nägin. Mulle tundus, et nad on vähemalt elevandi suurused ja viha ning väge täis ning suunduvad otse meie peale nagu Hispaania võitlushärjad. Jõudsin ainult mõelda, et kõige parem on nüüd vagusi autos olematut ja nähtamatut mängida ning soovida, et nad jumala eest meid ei märkaks. Mõne hetke pärast oli lehmakari unnates ja koerte haukudes meist möödas, kõige taga põristas farmer rahumeeli oma maasturis. Ilmselt oli neil lehmadel meist täiesti ükstapuha, meeles mõlkus vaid laut ja hommikune lüpsivoor...
Täna külastasime Wanakat (lahmaka järve ääres paiknev suurepärase atmosfääriga armas väikelinn, mis meie arusaamist mööda elatub suurel määral vee- ja muude vabaõhuseiklustega seotud turismist; paik, kus oleks tore elada), Gardronat (kunagine kullakaevandus ja nüüdne teeäärne vana äge resto), Arrowtowni, Arthurs Pointi (kaunis vana sild ja jõgi) ning jõudsime Queenstowni välja. Ööbisime tohutu Wakatipu järve kaldal DOCi kämpingus „12 Mile Delta”.


16. dets, K
Lõpuks ometi duši alla

Sõit mööda Wakatipu maalilist järvekallast ja tuhande käänuga mägiteed Glenorchysse. Tagasiteel heitsime veel Queenstownile põgusa pilgu ning kimasime oma neljarattalisel sõbral edasi lõuna poole. Algul piki Wakatipu järvekallast Lumsdenini ja sealt pöörasime Te Anau peale. Tee viimane ots muutus igavaks. Mõtlesime, et oleks meil neljarattaveoga sõiduk, oleks lahe olnud Glenorchyst teispoolt Wakatipu järve otse Milford Soundi sõita, mis teooris peaks võimalik olema. Fakt on see, et mida enam edelasse, Fjordlandi piirkonna poole, seda enam on teid, mida tavalise autoga ei läbi, sest ületada tuleb muda, jõgesid ja ojasid. See tingib pikad ümbersõidud.
Õhtupoolik Te Anus oli päikeseline ja see tegi meele rõõmasaks. Olime juba õppinud, et kui Uus-Meremaal on ilm vihmane, siis ära vingu, sest see on normaalne, kui aga päike pilve tagant välja pistab, siis tõmba saba rulli ja võta hetkest maksimumi. Esmalt käisime DOCi infokeskuses ja plaaneerisime järgmise päeva Milfordi tripi (šveitslanna teenindus oli super), tegime väikse kõnni järve ääres, šoppasime järgmiste päevade menüüle mõeldes ning sõitsime kämpingusse. Meie esimene mitte-DOCi kämping, dušš, mõnus särisev lihatükk pannil ja punane vein. Boonuseks veel eriliselt sume suveöö ja fakt, et kõik vajalikud akud sai elektrivõrku ühendada ja täis laadida. Mida sa hing muud veel soovida oskad?


17. dets, N
Elu matkarada

Äratuskell heliseb meil hommikuti automaatselt kell 7.15 ja üldjuhul pole sel ajal ärkamisega üldse raskusi. Pole ka imestada, kui magama saab hiljemalt kell 10 õhtul 
Magamaminekuprotseduur on üsnagi rituaali sarnaseks muutunud peale esimest ehmatust. Selgus, et magamisaseme võib vabalt päevaks eemaldamata jätta, sest esiistme suht mugavas sõiduasendis hoidmiseks jääb piisavalt palju ruumi. See kergendab asja oluliselt. Nüüd ei ole muud, kui auto voodipool hommikul korda seada ja see kogu meie eluvajaliku kraamiga, mis meie poolt väljatöötatud kindla süsteemi järgi täitsa kenasti kahele esiistmele mahub, katta. Ajast, kui hommikul silmad lahti lööme, kuni stardihetkeni kulub maksimaalselt pool tundi. Õhtune magamaseadmine võtab isegi vähem aega. Elu lihtne ja kompaktne!
Aga tänasest päeva juurde nüüd. Asusime hommikul varakult Milford Soundi poole teele.
Tegime kaks matka: Key Summit pluss Howardi järv üles mäkke ning õhtupoole Mariani järve joad ning retk järve juurde. Viimane oli nii mulle kui Javile elu raskeim retk ülesmäkke. Meile tundus see rohkem nagu ekstra raskusastmega seiklusrada, mille kiireimat läbijat ootab raja lõpus suurem summa raha. Seda suurem oli rõõm, kui asjaga hakkama saime. Emotsioonid missugused! Viimaks roherohelise Mariani järve juurde jõudes vahtisime suud ammuli ja hüplesime nagu väikesed lapsed. Kas see järv on päris? Nagu päriselt? Kuna päev oli juba õhtus ja auto juurde tagasi oli tunniajaline retk, siis kauaks me looduse ilu nautima jääda ei saanud, aga laususime ühest suust: Siia tuleb tagasi tulla!
Ööbisime DOCi kämpingus Gunni järve kaldal. Me arvasime, et meil läks õnneks, et pääsesime maksimisest. Pärast küll selgus, et maksmine on iga külastaja südametunnistuse asi rohkem, igas kämpingus ei käi DOCi palgatud personal raha sisse kasseerimas nagu kord varem Wanakas.