Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Neil páevil, olles suurlinnas Madriidis, olen palju móelnud elamisváárse elu vóimalikkusest maal ja nn perifeeriates yleyldiselt. Kysimus polegi niivórd selles, et ma ise kahtleksin, vaid selles, kuidas selgitada seda inimestele, kes keelduvad sellesse uskumast. Osalt sellepárast, et nad on kasvanud yles suurlinnale omases elukorralduses, mille iseenesest móistetavaks muutunud osaks on suurlinlik "kóigi vóimalustega" infrastruktuur, osalt seetóttu, et nad on kasvanud yles teistsuguses kultuuriruumis, kus inimsuhted toimivad mingite teistsuguste mustrite alusel. Osalt aga vist ikkagi paratamatult ka sellepárast, et neil puudub kujutlusvóime, soov teistsugust móista, aktsepteerida, maailma veidi laiemalt náha ning siis saabki tóeks see, et "hirmul on suured silmad". Ega sellest arvamuste ja tegelike eluviiside mitmekesisusest polekski lugu, kui poleks nii, et meie soov elada teistmoodi teeb kedagi teist vága kurvaks ja kylvab muret. Ja yhes sellega márkan, et mida r...

Olgu tänatud postimees, kes tegi tänasest päevast erakordse. Selgub, et minu soome keele oskus on riilikus hindamissüsteemis hinnatud kolmes valdkonnas neljast (rääkimine, kirjutamine, tekstist arusaamine) suurepäraseks. Ainult kõnest arusaamine on veidi nõrgem, kuid siiski väga hea. Mis kõnest arusaamisesse puutub, siis eks kuhugi peab arenguruumi ka jääma :) Pealegi on mul nüüd hea ettekääne omale ebasoodsates suhtlussituatsioonides alati öelda, et sorry, läks kõrvust mööda, ei saanud päris täpselt aru. Väga pikk aeg on möödunud eelmisest korrast, kui mõni eksamitulemus nii head meelt tegi. Kohe selline pidulik vahuveini avamise vääriline tunne on. Kes see ikka täiskasvanud inimesele õlale patsutab, kui seda ise ei tee :P

Meie pere esimene isadepäev. Suuremate tulede ja viledeta, kuid ausa Napoleoni tordiga, mis veel maitsmist ootab. Hall, hall novembripäev, mis pööras just lausvihmaks. Axel magab pärast väikest hommikust jalutuskäiku rõdul õiglase und, Javi ja vanaema Marta on pikemal jalutuskäigul. Aiman, et kohe-kohe varsti ilmuvad need kaks looduse nörritamisest löödud läbimärga kassi ukse taha. Edasi saavad meie geograafiline asukoht ja kogu sellega kaasnev vaimne ja kehaline ebamugavus tubli peapesu. Lisaks ood päikesele ja elujõust tulvil, naeratavatele hispaanlastele. Kõik see jätkuks meie juba kuid kestvatele arutlustele edasise elu võimalikkusest Põhjas. Mina aga olen praegu energia kõrgpunktis - vaatamata kogu ümbritsevale ebakindlusele, hallusele, pimedusele, naha alla pugevale ebamugavusele, eelseisvale pikale talvele. Mul on hea siin ja praegu. Nagu elus ikka, inimeste emotsioonides valitseb harva harmoonia. Pigem ikka nii, et kui ühel on käsil minoorsed, siis teisel mažoorsed toonid. PS...

Ülikoolis käivad täie hooga gripivastased vaktsineerimised. Hommikutelevisioonis mainiti nagu muuseas, et Soome novembrikuu keskmine päikese hulk on umbes ööpäeva jagu... ÜKS ööpäev 30st! Kuskilt olen kõrva taha pannud, et imetamine viib ema kehast hulga kasulikke asju välja, söö nii hästi kui suudad. Mõtlesin ees ootavatele talvekuudele ja seadsin sammud apteeki, et varustada end mingisuguste vitamiinidega - kaitseks viiruste vastu. Apteegis seisin suu ammuli vitamiiniriiulite ees ja mu aju püüdis paaniliselt informatsiooni usun-võibolla usun-ei usu kategooriatesse hekseldada, kui farmatseut osutas riburada pidi tervele hulgale preparaatidele, mida imetaval emal oleks kasulik manustada. Sinna juurde veel alternatiivsed tooted tavainimestele (Javile) ja beebile. Lahkusin apteegist D-vitamiiniga (Axelile, see on nagunii juba läbiproovitud asi ja Põhjamaades "must have"), multivitamiiniga rasedatele või imetavatele emadele ja Omega-3 preparaadiga rasedatele või imetavatele em...

Ilmselgelt täiesti kasutu on ohata, et kuhu see aeg kõik kadunud on... Laupäeval käisin tegemas riiklikku soome keele kõrgtaseme testi. Võtsin aega, et end veidi ette valmistada, aga suuremat kasu sellest muidugi polnud. Eksamisituatsioon oli pingeline ja üllatusterohke nagu need seda alati on. Kurat teab, milleks mul neid testitulemusi päriselt vaja on, eriti kui sooritus tuleb alla loodetu. Aga eks me kunagi enne jõulu näe, kui tulemused käes. Axel oli 8-kuuseks saades 67,5 cm pikk ja kaalus 7,5 kilo, täna vast juba tsipa rohkem. Käputab juba paar nädalat, nüüd juba nii sujuvalt, et võiks öelda, et lausa sibab korteri ühest otsast teise. Eriti kiiresti ja kilgates jookseb välisuksele, kui kuuleb, et Javi tuleb. Vahepeal teeb joogaharjutustes tuntud harjutust, kus lastakse keharaskus kätele ja aetakse pepu üles, jalad sirgeks. Ja kui ette satub kindel tugipunkt, siis ajab end ise jalgadele püsti ka. Üldiselt, meil on kodus väike alatase askeldav mehike, kelle pisikesed käbedad tö...

Kunagi juulis alustasin sellist postitust (avaldamata): On juuli keskpaik, minu vanemapuhkuse keskpaik ja minu ainus suur kohustus on Axeli eest kõige paremal moel hoolitsemine. Tegelikkuses on asjad muidugi teistmoodi. Aegajalt "tekib" mingeid muid kohustusi (sisuliselt erinevad tõlketööd), mis on absoluutselt kahe otsaga asjad. Ühtpidi lisavad need kohustused muidu tasa ja targu omasoodu kulgevasse ellu stressi, sest on seotud tähtaegadega ning dilemmaga, kas lapsele on hea, kui ema mõned päevad "poolema" on. Teistpidi jälle... seesugune nagu ma olen - endiselt oskan ma elust kõige rohkem rõõmu tunda, kui argipäevas on tegevusi, millel on konkreetne algus, haripunkt ja lõpp. Ma ei ole veel jõudnud sellele tasemele, et öelda: vaikne kodune kulgemine ongi see, mis mind tõeliselt õnnelikuks teeb. Nüüdseks olen jälle ülikoolis töölaua taga ja nokitsen jõudumööda oma doktoritöö kallal. Umbes neli tundi päevas viimase paari nädala jooksul. Axel on sel ajal Javi hoida...

Mida põnevat meil siis arengus on juhtunud? TOIT. Viiendal elukuul hakkasime andma lisatoitu. Kõigepealt juurvilju – kartulit, porgandit, suvikõrvitsat. Esmalt rinnapiimaga segatuna. Axel võttis uue toidu üllatavalt kiiresti omaks ja sõi isuga. Siis soovitas neuvola õde pakkuda talle õhtusöögiks mingit putru – et see hoidvat kauem täiskõhutunnet öösiti ja ehk magab paremini. Seda ma aga senini märganud pole, et pudrust magamisele mingit kasu oleks. Hispaanias hakkasime talle lisaks juur- ja köögiviljale ka puuvilju andma. No kellele magusad puuviljad ei meeldiks, eks? Javi vend kraamis lagedale ka terve hunniku beebi valmistoidu purke, mis neil Pablost alles olid jäänud, aga ma vaatasin neid võõristusega, sest ma olen põhimõtteliselt sellisel seisukohal, et beebile peaks võimaluse korral ikka ise värskeid püreesid valmistama. Mul ajab valmistoitude ülipikk säilivusaeg ihukarvad püsti – no ei saa ju üks toit läbinisti hea olla, kui ta nii ebaloomulikult kaua säilib. Kuidagi hiilisime ...

... kadund on? Ju ära sai elatud. Olime paar nädalat Hispaanjamaal ja tegime tasa sellesuvise päikesekaotuse põhjas. Madriidi hirmus leitsak hakkas just õnneks taanduma, nii et 30 ja selle ümber oli mõnusalt soe. Mõned päevad Madriidis ja siis sõitsime veel 600 km lõuna poole, Sevilla lähistele, kus elasime nädala Javi tädi Malili juures selgelt paremini kui ükskõik kus kuurortis. 100% päikest, bassein, varjulised palmipuud, võrkkiik ja lamamistoolid, eeskujulik lapsehoiuteenus, null tundi kodutöid, alati valmis külmad õlled ja hea vein ning lõpmatult mõnusad söömaajad. Selle puhkuse kulinaarseks märksõnaks sai 'mereannid'. Huvitav, kas on veel Hispaania toidulaual midagi olulist, millega mind poputatud poleks? Enne Sevillat päevake Javi isaga Valmojado maamajas, peale Sevillat veel mõned päevad Madriidis, päevane väljasõit Novacerrado mägedesse La Granjasse ja möödas see kaks nädalat oligi. Madriid oli väiksema ja suurema pereringi keskel veedetud lõuna- ja õhtusöökide poole...

... on otsast lõpuni täis Axelit ja vaikselt kulgevaid igapäevatoimetusi, mille rütmi dikteerib suurel määral poisipõnn. Hommik algab sellega, et öösel miskil hetkel meie voodisse maandunud ja sinna jäänud Axel otsustab, et heihoo, nüüd on hommik ja aeg ärgata. Kõigepealt ringutab magusalt, siis laseb jutuvada lahti, vehkleb tükk aega jalgadega (tavaliselt minu suunas ja ma võtan seda massaažina), keerutab end ühelt küljelt teisele, püüdes kordamööda minu ja Javi tähelepanu. Kõige tavapärasemalt algab see ärkamine kell pool kaheksa hommikul ja kestab seni, kuni üks meist end voodist välja ajab ja Axeli voodivangistusest päästab. Enamasti on Javi see virgem pool ja mina saan veel tunni-poolteise magada. Nemad siis askeldavad seal köögi pool kahekesi. Javi valmistab endale hommikusööki ja Axel istub nagu Miška oma lamamistoolis ta kõrval ja juhendab, mida teha. Üldiselt on Axel üks hästi rõõmus päikseline poiss, kellele kohutavalt meeldib, kui talle tähelepanu pööratakse. Mulle tund...

Peamiselt selleks, et ei ununeks: Axel käis esimest korda saunas 5 kuu ja 3 päeva vanuselt ning sõi midagi muud peale rinnapiima (või rinnapiimaasendaja segu) 5 kuu ja 4 päeva vanuselt. Saunas käis koos issiga Henkka ja Linda mökkis. Istus nagu Miška Javi põlvel ja ei teinud piuksugi, aga kui umbes 10 minuti pärast sealt välja tuli, siis oli nägu küll kole punane. Mõtlesin, et kas mul ka saunast tulles nägu NII hõõgub... Esimeseks uue maitse elamuseks pakkusin talle kartulipüreed, mis oli segatud hea törtus rinnapiimaga. Paistis, et täitsa söödav.

...koos kõige lähedasemate ja imemaitsva sushiga.

Axel on vahepeal nelja ja poole kuuseks saanud ning tal on selja taga elu esimene reis. Laevareis üle lahe ja nädala jagu autoga mööda Eestimaad sõitmist. (Axelil on oma pass ka, aga arvake ära, kas talt seda sadamas siis lõpuks küsiti või mitte?) Võime rõõmu tunda, et meie poiss on tõeliselt asjalik ja rõõmsameelne reisikaaslane. Kui oli väsinud, mõistis autotoolis magada, vahel kohe päris pikki otsi. Muidu lõbustas end suuremalt jaolt päris ise toolis siputades ja kätteulatatud asju lutsides ning mähkmevahetus ja söötmine autos kulges nagu vanal kalal. Suur "lobamokk" on ta meil ka ja hurmab kõiki oma häälekate "monoloogidega" (tõtt öelda tihtipeale küll vist pigem kriisetega) teadamata teemadel. Õnneks sattuski meie reis juba sellesse ajajärku, kui Axel oli nutu ja magamise osas märkimisväärse arenguhüppe teinud. Nutt tuleb praegusel ajal ainult siis, kui ta on näljane, väsinud või piinab igavus. Ja kuigi magab endiselt hüplikult, oskab ta nüüd juba enamasti ise...

Uudist ei miskit muud, kui et Axel käis esimest korda tenniseväljakul (seekord küll ei mänginud, eelistas vankris põõnata) ja kaubanduskeskuses, kus pidas enda hästi üleval. Laadisin viimaks Picasasse üles valiku pilte Axelist. Kui ma sulle, armas lugeja, juba emaili lingiga ei saatnud, ja pakub huvi, siis kirjuta jansamail ät gmail.com ja küsi. Ootame külla hispaania vanaema. Riskime muidugi sellega, et Axel saab järgmise tosina päeva jooksul ära söödud või lõpuks salaja kohvris Hispaaniasse viidud, aga noh - elu ongi riske täis :)