VIP-loožis viimaks
Aga vot sel nädalavahetusel õnnestus kogeda uut jälle! Umbes midagi sellist nagu mind oleks ootamatult kaheks päevaks VIP-looži kutsutud. Kõik tuled ja viled kuuluvad paketti, ainult et veini peab ise ostma. Meie maja ees pargis käib 2-päevane Kreeka festival ehk Paniyiri ja korraldajad läksid nii agaraks, et haarasid pargi ja meie maja vahelise tänava ka festivalialasse ning blokkisid mõlemalt poolt tänavaotsad ära. Ei muud, kui seada end sisse meie pargi poole vaataval rõdul ja kõik see trall justkui peo peal. Aga...
Eile hommikul, kui nad alustasid ja kõllid põhja keerasid, siis oleks peaaegu südamerabanduse saanud, sest kärts ja mürts tungis läbi pealuu. Pidin Javile ütlema, et ära parem vaeva end sellega, et mulle midagi seletada, ma nagunii ei kuule midagi. Lähemal vaatlemisel selgus ka, milles asi. Üks kõllidest oli just täpselt meie korteri poole suunatud. Ei tea küll mis loogikaga, sest festivaliala on siiski teisele poole...? Esimene mõte oli kaheks päevaks kodust minema pageda või siis massiivsed kõrvaklapid pähe panna, et edasi elada saaks. Oli ka üks sekkuvam idee - sinna kohale minna, mingi tähtsam nina üles otsida ja kaevata. Banaalne suht, aga mis teha siis? Aga selle viimasega pidasime paremaks oodata, kuni Marko ja Delaney (edaspidi M&D) kohale jõuavad, et siis ülesanne Delaney'le kui kohalikule delegeeridaga. Millegipärast tundus, et Austraalia aktsent on autoriteetsem ja tulemus ehk parem :)
Teada-tuntud tõde, et inimene harjuvat kõigega. Nii meiegi. Kui M&D viimaks tulid, siis oli elu juba elatav ja need kõllid ununesid. Võib ka olla, et tegelikult käis keegi neid juba vaiksemaks sudimas (kas siis keegi kaebas või tuldi ise selle peale) või kukkus kõlar iseenda müra all lihtsalt kokku. Viimane on täitsa võimalik, sest kui täna asi jälle üle käte läks ja Javi asja uurima tõttas, siis selguski, et see meie poole vaatav kõll (enam?) ei tööta.
See selleks. Müra ja kära ning seda tüütut fakti, et ühte ja sedasama tšaardast (justkui muid rahvusrütme kreeklastel poleks, eks?) oleme päeva jooksul juba 10 korda kuulanud, kõrvale jättes on VIP-loož ikkagi tase omaette. Kasvõi sellepärast, et me oleme festivalialas nii sees, et ei pidanud 8-dollarist pääset lunastama, et festivalitelkide vahele uudistama minna. Garaažipoole värava kaudu saime M&D-gi sisse toimetatud. Ja muidugi oli igati mõnus terve õhtu meie rõdul veini tinistada ja jälgida, mis 'laval' (päris lavaga silmsidet polnud, sest see jäi hiigelsuure puu taha) toimus. Meie rõdu ees oli terve rida välikempse püsti seatud ja seal käis pidev sagimine. Järjekorrad muutusid vahepeal väga pikaks lausa. Otsustades tütarlaste nägude üle, kes ühte ja teise peldikusse sisse kiikasid ja ikka veel kolmandat otsisid, siis need välipeldikud õhtu arenedes enam esteetiliselt ja aromaatiliselt vastuvõetavas seisus polnud. Sellest omi järeldusi tehes oli lõbus genereerida ideid, kuidas selle ürituse pealt teenida võiks. Näiteks annaks oma suht viisaka tualeti 2 doltsi eest per nina rahvale kasutada. Veega ja puha. Lõhnagi laseks. Kui hädad meie pool tehtud, pakuks veel 4 doltsi eest pisikese topsi veini ka (telkides maksab vähemalt 5). Kuna sularahaautomaadid (mis olid ürituseks ekstra kohale toodud ja paigaldatud) ka kogu aeg meie silma all olid, siis täna hommikul pidasime Javiga plaani, kuidas need öösel rahast tühjaks teha. Mingi tehniline lahendus ikka peaks olema... ega see nüüd nii keeruline ka olla saa? ;)
Täna kasutasin veel võimalust ja käisin meist 2 maja edasi asetsevas Kreeka klubis paari loengut kuulamas (antiik-Kreeka jumalatest ja rituaalidest) ning tegin asja ka kreeka ortodoksi kirikusse, kus tehti väike tuur. Täitsa hariv oli. Kuid seda kõrvale jättes oli festivali rõhk väga tugevalt kreeka toidul, mida pooled telgid kalli raha eest müüsid. Sinna juurde siis kreeka laulud-tanstud ja lõbustuspark. Mulle kuidagi raske mõista, et inimestel pole oma vaba ajaga muud peale hakata, kui 8-dollariline pilet lunastada ja siis telgi juurest telgi juurde käia ja iga toitlustaja kukrut täita. Aga selline äriidee näib toimivat. No ega see mingi Austraalia fenomen nüüd pole, igalpool maailmas ikka seesama tõde, et andke rahvale leiba ja aeg-ajalt pillerkaari, siis on kõigil sabad rullis ja rahu mõneks ajaks majas.
VIP-loožis oli iseenesestki mõista just see suur eelis, et me saime pillerkaari ilma, et oleks pidanud kellelegi toidu eest suuri summasid maksma. Eilse õhtu lõpetasime poistega 2 kilo krevettidega, mille Javi supermarketist kohale tõi. Marko omakorda valmistas krevettidele maitsva tšilli-laimi kastme ja sinna kõrvale sai väga mõnusat itaalia päritolu Lambrusco veini mekitud. Priima.
PS. Kummalisel kombel kisuvad mu blogipostitused viimasel ajal vähemalt ositi kangesti toidu teemale. See ei ole taotluslik, aga ometigi vist meie aja märk, et toiduelamus on suur teema :)
Eile hommikul, kui nad alustasid ja kõllid põhja keerasid, siis oleks peaaegu südamerabanduse saanud, sest kärts ja mürts tungis läbi pealuu. Pidin Javile ütlema, et ära parem vaeva end sellega, et mulle midagi seletada, ma nagunii ei kuule midagi. Lähemal vaatlemisel selgus ka, milles asi. Üks kõllidest oli just täpselt meie korteri poole suunatud. Ei tea küll mis loogikaga, sest festivaliala on siiski teisele poole...? Esimene mõte oli kaheks päevaks kodust minema pageda või siis massiivsed kõrvaklapid pähe panna, et edasi elada saaks. Oli ka üks sekkuvam idee - sinna kohale minna, mingi tähtsam nina üles otsida ja kaevata. Banaalne suht, aga mis teha siis? Aga selle viimasega pidasime paremaks oodata, kuni Marko ja Delaney (edaspidi M&D) kohale jõuavad, et siis ülesanne Delaney'le kui kohalikule delegeeridaga. Millegipärast tundus, et Austraalia aktsent on autoriteetsem ja tulemus ehk parem :)
Teada-tuntud tõde, et inimene harjuvat kõigega. Nii meiegi. Kui M&D viimaks tulid, siis oli elu juba elatav ja need kõllid ununesid. Võib ka olla, et tegelikult käis keegi neid juba vaiksemaks sudimas (kas siis keegi kaebas või tuldi ise selle peale) või kukkus kõlar iseenda müra all lihtsalt kokku. Viimane on täitsa võimalik, sest kui täna asi jälle üle käte läks ja Javi asja uurima tõttas, siis selguski, et see meie poole vaatav kõll (enam?) ei tööta.
See selleks. Müra ja kära ning seda tüütut fakti, et ühte ja sedasama tšaardast (justkui muid rahvusrütme kreeklastel poleks, eks?) oleme päeva jooksul juba 10 korda kuulanud, kõrvale jättes on VIP-loož ikkagi tase omaette. Kasvõi sellepärast, et me oleme festivalialas nii sees, et ei pidanud 8-dollarist pääset lunastama, et festivalitelkide vahele uudistama minna. Garaažipoole värava kaudu saime M&D-gi sisse toimetatud. Ja muidugi oli igati mõnus terve õhtu meie rõdul veini tinistada ja jälgida, mis 'laval' (päris lavaga silmsidet polnud, sest see jäi hiigelsuure puu taha) toimus. Meie rõdu ees oli terve rida välikempse püsti seatud ja seal käis pidev sagimine. Järjekorrad muutusid vahepeal väga pikaks lausa. Otsustades tütarlaste nägude üle, kes ühte ja teise peldikusse sisse kiikasid ja ikka veel kolmandat otsisid, siis need välipeldikud õhtu arenedes enam esteetiliselt ja aromaatiliselt vastuvõetavas seisus polnud. Sellest omi järeldusi tehes oli lõbus genereerida ideid, kuidas selle ürituse pealt teenida võiks. Näiteks annaks oma suht viisaka tualeti 2 doltsi eest per nina rahvale kasutada. Veega ja puha. Lõhnagi laseks. Kui hädad meie pool tehtud, pakuks veel 4 doltsi eest pisikese topsi veini ka (telkides maksab vähemalt 5). Kuna sularahaautomaadid (mis olid ürituseks ekstra kohale toodud ja paigaldatud) ka kogu aeg meie silma all olid, siis täna hommikul pidasime Javiga plaani, kuidas need öösel rahast tühjaks teha. Mingi tehniline lahendus ikka peaks olema... ega see nüüd nii keeruline ka olla saa? ;)
Täna kasutasin veel võimalust ja käisin meist 2 maja edasi asetsevas Kreeka klubis paari loengut kuulamas (antiik-Kreeka jumalatest ja rituaalidest) ning tegin asja ka kreeka ortodoksi kirikusse, kus tehti väike tuur. Täitsa hariv oli. Kuid seda kõrvale jättes oli festivali rõhk väga tugevalt kreeka toidul, mida pooled telgid kalli raha eest müüsid. Sinna juurde siis kreeka laulud-tanstud ja lõbustuspark. Mulle kuidagi raske mõista, et inimestel pole oma vaba ajaga muud peale hakata, kui 8-dollariline pilet lunastada ja siis telgi juurest telgi juurde käia ja iga toitlustaja kukrut täita. Aga selline äriidee näib toimivat. No ega see mingi Austraalia fenomen nüüd pole, igalpool maailmas ikka seesama tõde, et andke rahvale leiba ja aeg-ajalt pillerkaari, siis on kõigil sabad rullis ja rahu mõneks ajaks majas.
VIP-loožis oli iseenesestki mõista just see suur eelis, et me saime pillerkaari ilma, et oleks pidanud kellelegi toidu eest suuri summasid maksma. Eilse õhtu lõpetasime poistega 2 kilo krevettidega, mille Javi supermarketist kohale tõi. Marko omakorda valmistas krevettidele maitsva tšilli-laimi kastme ja sinna kõrvale sai väga mõnusat itaalia päritolu Lambrusco veini mekitud. Priima.
PS. Kummalisel kombel kisuvad mu blogipostitused viimasel ajal vähemalt ositi kangesti toidu teemale. See ei ole taotluslik, aga ometigi vist meie aja märk, et toiduelamus on suur teema :)
Comments