Davis Cup ja unistuste spordikarjäär

Reedel õnnestus professionaalset tennisemängu vaatamas käia. Esimest korda elus! See on ikka midagi sõnulseletamatut, millise elegantsiga profid mängivad. Ei saanud olla mõtlemata, et kui mina oleksin 4-5aastasena tennisereketi kätte saanud, kas ka mina võiksin niimoodi mängida? Niimoodi - graatsiliselt ja mängulise jõulisusega ja lõpmatuna näiva vastupidavusega. Ma arvan, et võiksin. Küsisin Javi käest, et kui sul oleks valida ükskõik mis spordiala, milles tipus olla, siis mille saa valiksid? Javi mõtles ja mõtles (ma arvan, et ta valis motokrossi, laskesuusatamise ja tennise vahel) ning ütles lõpuks: tennis. Mina ütlesin, et kui ma oleksin mees, siis raudselt kümnevõistlus, sest see on vaieldamatult kõikide spordialade kuningas minu silmis, aga kuna ma olen naine, siis tennis (millegipärast seitsmevõistlus mind naisena niivõrd ei motiveeri, tennis on palju naiselikum, aga samas maksimaalselt individualistlik ja tõeline kestvusala). Nii et me tahaksime olla tennisistid :)
Kuna see rong on ammu läinud, siis lepime amatöörtennisega. Vaatamata sellele, et vahel ma vihastan ennast seaks, kui mul ükski serv kümnest minimaalseltki välja ei tule, ja igal teisel mängukorral on mul tunne, et selle asemel, et olla gasell tenniseväljakul, esindan mina vaheldumisi kilpkonna või elevanti, aga... siis saabuvad jälle need 5 minutit, kui ma tean kindlalt, et ma olen ennast ületanud. Sellest piisab, et uskuda - pole minagi lootusetu :)