Pelmeenid ja kookospiim ja vaade peeglisse
Kaks toiduelamust on ka selja taga.
Reedel õppisin ma pelmeene tegema. Tõsi küll, Austraalia versioonis, aga olid väga maitsvad. Little Russian Club korraldas pelmeenireede (neil see mingi pikem traditsioon juba) ja kuna ma otsin jälle aktiivselt võimalust, kuidas vene keelt harjutada, siis läksin ka kohale nende kantsi Wooloongabba linnaossa. Ootusi polnud rohkem kui see, et seal on inimesi, kes suhtlevad vene keeles. Seega - peaks saama suhelda vene keeles. Mis aga välja tuli? Tõenäoliselt rääkisin mina vene keelt paremini kui enamik vene klubi liikmetest. Asi siis selles, et pelmeenireedetel osalevad Brisbane'i vene päristolu noored, kes on suurelt jaolt Austraalias sündinud ja üles kasvanud ning oma kuuluvuselt rohkem austraallased kui mõni teine, kel põlvkondade kaupa austraallasi selja taga. Minu jaoks on muidugi kummaline, et nende vene päritolu vanem(ad) pole neile vene keelt õpetanud, kuid samas eks ma saan loogiliselt sellest aru ka. Samal ajal on huvitav, et kuigi nad keelt ei oska, on neile see vene identiteet ikka selle võrra oluline, et nad käivad seal vene klubis koos, teevad ja söövad pelmeene ning püüavad üheskoos ülal hoida mingeid muidki vene traditsioone. Väga huvitav ja mõtlemapanev sotsiaalkultuuriline nähtus iseenesest.
Mind võeti seal üsna sõbralikult vastu ja mõned tundsid mu päritolu vastu huvigi, kuid üldiselt enamuse jaoks on Eesti ikka mingi väga tundmatu nimi, koht kuu peal, mis võiks vabalt olla minu väljamõeldis :) Ehk siis püüdke neile austraallastele, kellel 100% väga venepärasted eesnimed, esitada mingit versiooni Eesti-Vene keerulisest ajaloost ja komplitseeritud välispoliitikast ja teile vaadatakse otsa näoga, et mis umbluu teema see veel on. Mul õnneks ei olnud mingit tuju ka sellistel teemadel vestelda :)
Sel õhtul tegime me koos pelmeene ja kõigi ühine eesmärk oli pelmeenid käte vahel kiiresti-kiiresti valmis vormida, vees parajalt küpseks keeta ja nahka pista. Pelmeenitainast me ise ei teinud. Selleks sobis väga hästi hiina poest ostetud õhukesed valmis tainaringikesed. Taina sisse sai hakkliha-küüslaugumass (mingite maitseainetega) ning näppisime need pelmeenid kenasti ja keedukindlalt kinni ning lõpuks vormisime otsad veel esteetiliselt nauditavaks ka. Peale hapukoor ja paksendatud rõõskkoor ning globaalse lisandina sojakaste. Ülimaitsev! Kõrvale joodi õlut ja valget viina. Po stakanu, isenesest mõista.
Eile aga kauaoodatud külaskäik The Vietnamese'i restorani meie eestimeelse seltskonnaga. Menüüs oli loomulikult kõik vietnamipärane, kõrvale enda kaasavõetud vein nagu ikka. Pugisime kõhud heast-paremast (mitut sorti kanaroogi, üks neist kookospiimaga, lambaliha, kalmaare jms) punni ja pidasime mokalaata. Kõik väga rahakotisõbralik, kusjuures. Korrata!
Enda kiituseks peab ütlema, et kõndsime Javiga restorani ja tagasi jalgsi, mis tegi 7-8 km kiirkõndi. See oli muidugi hädavajalik väljaminekueelsest masendusest üle saamiseks, kui selgus, et teksapükste jalgavenitamine on ülimalt vaevarikas ja neis ei anna inimese moodi istuda. Seega püksid kappi tagasi. Seda vaatamata minu kõigile pingutustele füüsiliselt aktiivne olla: jooga, tennis ja ujumine. Uaaaaaah! Ja ma ei arva, et ma sööksin kuidagi rohkem või ebatervislikumalt, kui varem. Pigem vastupidi. Pealegi tarbin ma alkoholi äärmiselt vähe. Oluliselt vähem, kui Soomes. Saunajärgne ja nädalavahetuse tapase (eelroa) juurde kuuluv õlu on täiesti ära jäänud ja veini ei joo rohkem kui kord nädalas. Järelikult on peasüüdlane istuv eluviis (fakt, et mõnel päeval ei saa ma kodust üldse välja) ja vanusega aeglustuv ainevahetus. Mis viib mõtted koheselt selleni, et asi hakkab kontrolli alt väljuma, otsekohe on vaja midagi ette võtta. Näiteks igapäevane mitme-mitme kilomeetri pikkune kõnnitiir maksimaalselt kiires tempos kulub marjaks ära. Paremaid mõtteid hetkel pähe ei tule (sest raha füüsilisele tegevusele rohkem kulutada ei taha). Kui nüüd hästi järele mõelda, siis ega keegi pole öelnudki, et elu peab olema lihtne ja õiglane, seega protesteerimine siinkohal vist ei aita...
Reedel õppisin ma pelmeene tegema. Tõsi küll, Austraalia versioonis, aga olid väga maitsvad. Little Russian Club korraldas pelmeenireede (neil see mingi pikem traditsioon juba) ja kuna ma otsin jälle aktiivselt võimalust, kuidas vene keelt harjutada, siis läksin ka kohale nende kantsi Wooloongabba linnaossa. Ootusi polnud rohkem kui see, et seal on inimesi, kes suhtlevad vene keeles. Seega - peaks saama suhelda vene keeles. Mis aga välja tuli? Tõenäoliselt rääkisin mina vene keelt paremini kui enamik vene klubi liikmetest. Asi siis selles, et pelmeenireedetel osalevad Brisbane'i vene päristolu noored, kes on suurelt jaolt Austraalias sündinud ja üles kasvanud ning oma kuuluvuselt rohkem austraallased kui mõni teine, kel põlvkondade kaupa austraallasi selja taga. Minu jaoks on muidugi kummaline, et nende vene päritolu vanem(ad) pole neile vene keelt õpetanud, kuid samas eks ma saan loogiliselt sellest aru ka. Samal ajal on huvitav, et kuigi nad keelt ei oska, on neile see vene identiteet ikka selle võrra oluline, et nad käivad seal vene klubis koos, teevad ja söövad pelmeene ning püüavad üheskoos ülal hoida mingeid muidki vene traditsioone. Väga huvitav ja mõtlemapanev sotsiaalkultuuriline nähtus iseenesest.
Mind võeti seal üsna sõbralikult vastu ja mõned tundsid mu päritolu vastu huvigi, kuid üldiselt enamuse jaoks on Eesti ikka mingi väga tundmatu nimi, koht kuu peal, mis võiks vabalt olla minu väljamõeldis :) Ehk siis püüdke neile austraallastele, kellel 100% väga venepärasted eesnimed, esitada mingit versiooni Eesti-Vene keerulisest ajaloost ja komplitseeritud välispoliitikast ja teile vaadatakse otsa näoga, et mis umbluu teema see veel on. Mul õnneks ei olnud mingit tuju ka sellistel teemadel vestelda :)
Sel õhtul tegime me koos pelmeene ja kõigi ühine eesmärk oli pelmeenid käte vahel kiiresti-kiiresti valmis vormida, vees parajalt küpseks keeta ja nahka pista. Pelmeenitainast me ise ei teinud. Selleks sobis väga hästi hiina poest ostetud õhukesed valmis tainaringikesed. Taina sisse sai hakkliha-küüslaugumass (mingite maitseainetega) ning näppisime need pelmeenid kenasti ja keedukindlalt kinni ning lõpuks vormisime otsad veel esteetiliselt nauditavaks ka. Peale hapukoor ja paksendatud rõõskkoor ning globaalse lisandina sojakaste. Ülimaitsev! Kõrvale joodi õlut ja valget viina. Po stakanu, isenesest mõista.
Eile aga kauaoodatud külaskäik The Vietnamese'i restorani meie eestimeelse seltskonnaga. Menüüs oli loomulikult kõik vietnamipärane, kõrvale enda kaasavõetud vein nagu ikka. Pugisime kõhud heast-paremast (mitut sorti kanaroogi, üks neist kookospiimaga, lambaliha, kalmaare jms) punni ja pidasime mokalaata. Kõik väga rahakotisõbralik, kusjuures. Korrata!
Enda kiituseks peab ütlema, et kõndsime Javiga restorani ja tagasi jalgsi, mis tegi 7-8 km kiirkõndi. See oli muidugi hädavajalik väljaminekueelsest masendusest üle saamiseks, kui selgus, et teksapükste jalgavenitamine on ülimalt vaevarikas ja neis ei anna inimese moodi istuda. Seega püksid kappi tagasi. Seda vaatamata minu kõigile pingutustele füüsiliselt aktiivne olla: jooga, tennis ja ujumine. Uaaaaaah! Ja ma ei arva, et ma sööksin kuidagi rohkem või ebatervislikumalt, kui varem. Pigem vastupidi. Pealegi tarbin ma alkoholi äärmiselt vähe. Oluliselt vähem, kui Soomes. Saunajärgne ja nädalavahetuse tapase (eelroa) juurde kuuluv õlu on täiesti ära jäänud ja veini ei joo rohkem kui kord nädalas. Järelikult on peasüüdlane istuv eluviis (fakt, et mõnel päeval ei saa ma kodust üldse välja) ja vanusega aeglustuv ainevahetus. Mis viib mõtted koheselt selleni, et asi hakkab kontrolli alt väljuma, otsekohe on vaja midagi ette võtta. Näiteks igapäevane mitme-mitme kilomeetri pikkune kõnnitiir maksimaalselt kiires tempos kulub marjaks ära. Paremaid mõtteid hetkel pähe ei tule (sest raha füüsilisele tegevusele rohkem kulutada ei taha). Kui nüüd hästi järele mõelda, siis ega keegi pole öelnudki, et elu peab olema lihtne ja õiglane, seega protesteerimine siinkohal vist ei aita...
Comments
1) söös siis, kui sul on nälg
2) söö seda, mida sa tahad süüa, mitte seda, mida arvad, et peaksid sööma
3) naudi igat suutäit
ja 4) - minu jaoks kõige keerulisem - lõpeta siis, kui kõht on täis.
Nii lihtne see ongi!:-)
Mulle need tõed väga meeldivad ja saan enam-vähem kõigega hakkama, va ehk see viimane just siis, kui toit on ülimaitsev :)
Tegelikult arvan, et mu kaeblemise olemus ei seisnegi niivõrd söömises, kuivõrd selles, et rohkem liikuda on vaja. Liikuda, liikuda, liikuda! Ja sellest rõõmu tunda :)