1. mai Austraalia moodi

Vahepeal tuli peaaegu märkamatult mai. Eestis-Soomes see küll mitte kunagi tähele panemata ei jää, aga siin meenutas asja ainult see, et netilugeja läks nulli. Kui eelmisel korral tuli kuu lõpus harjuda netidieediga, siis seekord ei jõudnudki kõike oma 3 GBd ära kasutada. Eriti kokkuhoidlikuks õpitud!

Samas meil on ikkagi pikk nädalavahetus käsil ja sellele sobivalt mitmeid seltskondlikke tegemisi. Plaanisime juba mitu nädalat Kullaranniku Wet’n’Wildi veepargi külastust, sest saime 50% sooduspiletid. Eile siis tegime viimaks selle asja ära. Kõigepealt Kullarannikule rongiga Helensvale’i peatusesse (millest õnnestus esimese hooga suurt mokalaata pidades sujuvalt mööda sõita) ja siis kohaliku bussiga kiirelt veepargi ukse ette. Te teate ju minu suhet lõbustusparkidega... Mu jaoks oli kunagi väiksena Rakvere ainukesel atraktsioonil (kuidas seda pöörlevat ratast nimetatigi...?) üks läbitud ring ka hirmus :) Rääkimata sellest, et ma olen kategooriliselt maha matnud mõtte kunagi Särkänniemi lõbustusparki külastada. Ei ole minu teema üldse! Aga need veeatraktsioonid paistsid täitsa mõeldavad... kuniks mul ei tule perseli kinnistest torudest alla tulla. Kuigi moraalselt valmis, algus kerge ei olnud :) Ikka väga pikad olid need minutid ja rohked katsed enne kui esimesest liurennist kõhuli matil alla sain. Aga oh sa pagan kui suur see pingelangus oli, kui esimene sõit tehtud. Julgus tõusis ka muidugi mägedesse, kui ma sain aru, et olen elus ja terve :) No ja siis ta juba läks nii, et sai peaaegu (60 km/h kuskilt torust perseli alla sõita ja vaba langemist kogeda oli ikkagi liig mis liig) kõik parajasti lahti olevad atraktsioonid ära proovitud. Paar asja olid ikka päris õõvastavad, aga pärast oli muidugi hea tunne, et julgesin ära proovida. Seda veepark küll välja ei reklaaminud, et enamuse atraktsioonide puhul tuleb kummipaadid ja tjuubid kätel üles kuhugi 5nda korruse kõrgusele kanda, aga ju see oli siis sportlik lisateenus, mida pealekauba saime. Päeva lõpuks olid tallaalused betoontreppidest ülesronimisest ja ühe atraktsiooni juurest teise juurde vantsimisest igatahes hellad ja täna tunnen, et mingid käevarrelihased, mille olemasolust mul aimugi polnud, on oi kui olemas ja valusad. Muidu oli kõik super – ilus soe ja päikseline ilm, suhteliselt vähe rahvast, meie lõbus 3ne tüdrukute seltskond ja adrenaliin laes pidevalt. Meie 5 ja pool tundi seal läks nii intensiivselt, et tegelikult ei jäänuda sellist aegagi, et maha istuda ja rahulikult lõunat süüa näiteks.

Aga ega päev polnud veepargiga veel läbi. Sõitsime rongiga otse Valley’sse Marko ja Delaney poole, et Eurovisiooni eelhääletusel osaleda. Osaliselt sellepärast, et Anni ja Sass ei saa siis asjas osaleda, kui Eurovisioon päriselt toimub, aga rahva üldiseks lõbuks ka otsustas Marko meile selle ürituse korraldada. Vajab eraldi märkimist, et Marko on kõige suurem Eurovisiooni fänn, keda ma isiklikult tunnen. Marko oli ettevalmistusi täie tõsidusega võtnud (selles me muidugi ei kahelnud). Tegi Youtube’s playlisti, kus eraldi A ja B poolfinaali laulud, siis veel paberil iga žüriiliikme jaoks eraldi korralikult vormistatud hääletuspaberid ja pärast individuaalsed hääletustabelid excelisse. Suur kogus valget veini ja snäkid muidugi ka, et žüriil piisavalt meelehead oleks.

No ja siis me seal istusime ja vaatasime ja kommenteerisime ja hääletasime ja naersime nii et kõhulihased valusad. Pärast läksid A ja B poolfinaali võitjad viie juba automaatselt finaalis olevaga võistlema ja seejärel hääletasime päris võitja. Täpselt samamoodi nagu päriselt. Kõva töö tulemusel ja pingelises heitluses selgus lõpuks, et meie 7-liikmelise Brisbane’i eestimeelse žürii hääletustulemuste alusel on võitja Taani laul ja sellele järgnevad Aserbaidžaan ja Iirimaa. Soome sai ka finaalis üsna kobeda koha muide, aga Eestil, vaesekesel, nii hästi ei läinud, et oleks finaali pääsenud. Ja siis kuulasime veel mõnesid vanu eurolugusid ja peaaegu kõiki Eesti eurolugusid, öölaulupeo lugusid ja veel ühte koma teist kuni kell oli rohkem kui üks öösel ja oli viimane aeg koju minna. Ühtekokku 7 tundi eurolugude seltsis! Üldine arvamus oli, et seekordne eurolaulude tase on üle mitmete aastate väga kõva ning võitjakandidaate on päris mitu. Isegi nii mitu, et need võiks mitme aasta finaalidesse ära jaotada. Kusjuures, arvame, et minimaalselt 6 meie esikümne laulu pääsevad ka päriselt tippu. Kohe nii rahvusvaheline maitse on meil :) Väga superluks päev oli ja tõesti ootan pärast väga mitut aastat jälle elevusega, millal päris Eurovisioon tuleb, sest selles seltskonnas Eurokat vaadata on tõesti äge isegi minusugusele eurovisiooniküünikule. Austraalia SBS kanal pidi Eurovisiooni üle kandma, aga mitte otse, vaid mingi ajalise vahega. Marko (meie Marko Reikop, kes teab Eurokast raudselt 10 korda rohkem kui Reikop) lubas vahepealse aja ennast maailmast lahti ühendada ja kui tarvis, maa alla varjuda, kuniks Eurovisiooni finaali tulemused teatavaks saavad, aga meie ülekanne alanud pole :) Javi, muide, otsustas meie eelfinaali hääletusel mitte osaleda, sest tema heavy metal süda ei pea euro ninnunännule vastu, aga kui ma talle ette kandsin, kui lõbus meil oli, siis ta lubas tõsiselt kaaluda meiega pärisfinaali vaatamist.