Jaa, need juured...

Kohe lõppeval nädalal veetsin (ehk liigagi) palju aega Genis sugupuud ehitades. Minu jaoks täitsa huvitav projekt, sest kogu asi on kulgenud kaugelt Austraaliast virtuaalsel teel. Sugupuu põhjaks said muidugi need ülestähendused, mis kunagi vanaema öeldu põhjal (aitäh, vanaema!) tegin, nö faktid paberil (okei, arvutis), aga kõik edasine on suurelt jaolt detektiivitöö Genis :) Õnneks on teispool maailma ka ema, kes minu pärimisi on mõnedele sugulastele edastanud ja siis omakorda saadud infot mulle vahendanud. Igal juhul on saadud infokillud aidanud edasi niipalju, et ma olen saanud detektiivitöö abil Genis oma andmeid võrrelda ja siduda teiste tublide sugupuuhuviliste omadega. Kohati muidugi on tulnud kasutada ka loogikat ja vaistu, et välja peilida, kas mingid rohkem või vähem sarnased andmed viitavad samadele isikutele. Tänaseks ulatub meie sugupuu ligi 1600 liikmeni. Võrreldes muidugi mõne 5000+ liikmelise sugupuuga on jupp maad veel minna, aga olen uhke juba praegu!

Igasugu huvitavaid avastusi on olnud. Seda ma muidugi teadsin, et meie juured nii ema kui isa poolt on väga tugevalt Ida-Virus. Lausa 3/4 osas Iisaku, Lüganuse ja Vaivara kandis (vähemalt 19. saj algusesse vaadates). Ühesõnaga juurte osas pidasin end väga kõvaks virulaseks. Senini arvasin teadvat ka, et viimane veerand meist on Palamuselt, aga tuleb välja, et üks põlvkond tagasi minnes oleme otsapidi sügaval Lõuna-Eestis, Sangastes. Vot selles laadis avastusretki on siinmail kogetud.

Kusjuures, kõige erutavam on see, et ma pole igasuguste digitaalsete kiriku-, vaku-, kroonu- jne raamatute juurde veel jõudnudki! Seal see asi põnevaks ju läheb alles! Minus on vist ikka parasjagu ajaloolase verd (kah nüüd üllatus, eks?), egas muidu mõte päevade viisi mingites teinekord pea loetamatutes arhiiviandmetes tuhnimisest verd nii keema ei ajaks. Praegu tuleb aga endale aru anda, et hetkel pole kahjuks õige aeg selleks. Tuleb oma uudishimu taltsutada ja nö prioriteetsemate asjadega tegeleda.