Oh sa pime, maailm on imeline!

Olin oma punase kiviga sõrmuse pikkadeks kuudeks sahtlipõhja unustanud. Mingil seletamatul põhjusel sattus see täna näppu ja mind tabas süütunne, et olin ta ära unustanud. Ühtlasi ka selge äratundmine, et ma olin oma talmismansõrmuse toest ilma olnud, ja kergendus, et see kullake mul alles on. Pistsin ta õrnalt sõrme ja süda hüppas rõõmust sees, suunurgadki tõusid automaatselt mitu-mitu sentimeetrit ülespoole. Selles asendis olid nad ka siis veel, kui ma läksin poodi, et osta kohvi, küüslauku ja hambapastat. Hoolimata pilvisest ilmast, tuikavatest põlvedest ja kõigist maailma hädadest. Sel sõrmusel on võluvõim. On olnud kõik need umbes 15 aastat, mil ta minuga kaasas on käinud. Ta püüab pilke ja toob esile komplimente. Nüüd poeski ei olnud midagi loomulikumalt, kui kuulda kassatehingu juures müüjalt justkui muuseas väga konkreetset konstateeringut: mulle meeldib su sõrmus. Lihtsalt nii. Aitäh ja palun. Oh sa pime pime pime, maailm on imeline... Teate ju seda vandersellide viisijuppi?

Kolm vanderselli vallatut
ei karda kingi tallata
REF: oh sa pime pime pime
maailm on imeline

Kui elad oma õue all
ei tea mis sünnib kaugemal
REF: oh sa pime pime pime
maailm on imeline

Kas idast tõuseb päike
kust nahk saab pruuni läike
miks järvel-jõel on kallas,
kes elab vete vallas?
Kas seal, kus maantee otsa saab,
on ümberringi tüma maa?
REF: oh sa pime pime pime,
maailm on imeline

Ilma naljata, ma olen viimasel ajal maailma üsna tumedates toonides näinud. Palju on olnud nukrutsemist, masendamist, vaagimist, kohati meeleheidet. Kuid ma olen üsna veendunud, et selle tunneli otsas on valgus ja perspektiivid hakkavad paika joonistuma. Võtab aega mis ta võtab. Tänulikkustunne saab vähehaaval võitu tänamatusest. Entusiasm tüdimusest. Rõõm kurbusest. On täiskuu ja kõik on muutumises.