Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Kui ma poleks väsimusest peaaegu kokku kukkumas, siis kirjutaksin sellest, kuidas üle pika-pika aja kohtusid kaugel vennasmaal leedukas ja eestlane ning peaaegu kuulutasid üksteisele sõja ühe ära napsatud poola päritolu kapsapiruka pärast. Homseni!

Ma pole vist veel maininud seda, et minu toa aknast Turus paistavad möödavoolavad rongid. Kuigi see maja, kus ma tuba üürin, pole mingi eriti suur arhitektuuri- ega ökonoomiasaavutus, vaid Soome keskmisega võrreldes ikka päris õnnetuke, ning minu maitsele puhub akna vahelt kahtlaselt palju tuult läbi, siis ometigi need aknad siin, nagu Soomes üldiselt, õuemelu läbi ei lase. Nii ma kipungi unustama, milline suurepärane vaade siit neile rongidele avaneb. Ja iga kord, kui kogemata näen, siis vaatlen imestuse ja imetlusega. Sest rongid mulle väga meeldivad! Aga siinsed rongid ei vura ega vilise ega möirga ega midagi muud rongilikku, vaid lihtsalt voolavad mööda. Need praegused tagasihoidlikud rongid on täiesti vastupidised neile tähelepanunorijatele, mis minu kunagises elukohas, Tartus Kirsi tänava llõpus mööda vuhisesid. Ja see raudtee seal oli muide tsipa kaugemal, vähemasti mitte silmaga nähtav. Mäletan, et esialgu mürisesid need rongid nii, et ma iga viimase kui ühe möödumise tahtmatul...

Minu nädalavahetust Turus (vist neljandat poole aasta jooksul, kui ma ei eksi) on õnnistatud Londoni talveilmaga. Vähemalt sellisena ma seda ette kujutan - taevas on nii maadligi, et katuseid ei näe; trööstitu hallus ulatub kõikjale, öösel tänavatele sadanud õhuke lumekiht muutub päeva arenedes porimülkaks, haihtudes pikkamisi kanalisatsiooni. Vaatamata kõigele hallusele tõusin erakordselt heas tujus ja käisin kesklinnas trennis ja natukene ostlemas. Leidsin, mida otsisin. Kuna kauplused paistsid rahvast täis olevat, siis järeldasin et sellised ilmad on ideaalsed vähemasti millekski - meeletuks ja enamasti sihipäratuks ostlemiseks. Olen veetnud oma nädalavahetuse lugedes ja hispaania keelt õppides ning mis seal salata - naudin seda vahelduseks täiega. Väljasolev ilm lihtsalt ei kohusta millekski muuks :) Seltskondlikumat elu sai elatud reedel. Saime Caritaga, hispaania keele vestluspartneriga kokku ja läksime veinile ja jutustama. Nagu alati, istusime esmalt itaalia restoranis Prontos,...

Kuigi meie firma rekreatsioonibudjet on väike, võetakse vahel ikka mingi meelelahutus ette. Täna näiteks käisime peale tööd firma arvel keeglit mängimas ja hiljem pakuti ka väike aga maitsev kanasalat ja klaasike veini. Täitsa tore oli! Ainult ühest, ei tegelikult kahest, asjast ei saa ma aru. Esiteks, kui midagi sellist päris tasuta pakutakse, siis miks otsustab osaleda 30st inimesest ainult 11? Ja teiseks, kui juba tore on, miks siis peab peale kella kaheksat sammud kodu poole seadma, selle asemel, et üheskoos veel kuhugi istuma minna ja end täiega mõnusalt tunda? LBs oli selles mõttes ikka absoluutselt teine seltskond, et alati, kui oli lõbus, siis keerati aga vinti juurde, lõpuni, teisipäev kui selline ei olnud mingisugune vabandus ega takistus. Natuke igatsen seda. PS. Nüüd ma tean, et olen märkmikufriik. Ma olen juba mitmeid päevi ja mitmeid erinevaid raamatu- ja kirjatarvetekauplusi nillinud ning omale hispaania keele märkmete jaoks märkmikku otsinud. Tahaks midagi sellist, mis ...

Kuna Javi on nüüd peaaegu ära Austraalias (oi, tal ei vedanud selle Londoni lumetormiga, mis teda tunde Helsingi lennujaamas kinni hoidis; hoian talle kõvasti pöialt, et ta homme kenasti ja ilma enamate viivitusteta läbi Hongkongi viimaks Melbourne'i jõuaks) ja Tamperes ei oota mind pikisilmi keegi, siis püüan kogu veebruari esimese poole Turus kohapeal olla ning tegeleda mõningate asjadega plaanipäraselt. Ühesõnaga kavatsen olla ääretult igav inimene - käia regulaarselt trennis, käia uuesti läbi hispaania keele grammatika ja õpikud Español Uno ja Español Dos ning... panna paberile mõtted uurimustöö osas, millest ma praegu rohkem rääkida ei tahaks. Veebruari kolmandal nädalavahetusel käin suts Poolas, Lodzis ära, külastan Kasiat, ning viimaseks nädalavahetuseks, kui ma jälle Tamperes olen, peaks olema selgunud suvine puhkusegraafik. Siis võib juba edasisi plaane teha.

Tööd tuleb jälle uksest ja aknast ja see tekitab paksu õhku ning sellepärast me sellest täna ei räägi. Hoopis sellest võiks rääkida, et täna sajab Turus laia valget lund ja... sellistel päevadel polegi mitte midagi muud vaja, et end maailmas õnnelikuna tunda :) Javil on täna sünnipäev ja raske on ette kujutada, milline kingitus võiks teda sel päeval õnnelikumaks teha kui see, et jälle on lund ja saab suusaradadele. Tellimus on suurepärase ajastusega täidetud :) Mina aga tegin iseendale eile spinninguhooaja kingituse - ostsin spetsiaalsed spinningujalatsid! Täna siis läksin suure elevusega spinningutrenni neid proovima ja nagu ikka - asjad, mis paistavad imelihtsad, on tegelikult märksa komplitseeritumad. Olen ikka vaadanud, kuidas teised trennis lups ja lups on jalatseid rattapedaalide külge kinnitavad ja niivõrd palju lihtsam tundub see võrreldes tavatossude variandiga, mida tuleb pedaalidele pinguldada ja klammerdada. Aga kui mina oma jalad uhkelt täna pedaalidele asetasin ja kergelt...

Ja nii ongi - igal keelel on oma hing, mis ärkab selle kõnelejas. Kui kõnelen, siis olen selle hinge omanik. Nüüd viimaks olen suutnud selle mitmeid kuid mu meeli vallanud tunde sõnadesse panna. Järk-järgult olen tähele pannud, kuidas minu isiksus kogu oma väljendusviisi ja - rikkuse ning temperamendiga muutub vastavalt sellele, millist keelt räägin. Eesti keeles ei kasutaks ma iialgi teatud väljendeid, žeste ja intonatsiooni, mis käivad minu kõnega kaasas hispaania keelt rääkides. Hispaania keelega lisanduvad emotsionaalsus, äkilisus, spontaansus, kohatine familiaarsus. Vene keel jälle annab sellise sensuaalsuse ja tundesügavuse, mida eesti keelega iialgi esile ei kutsu. Soome keel on nii hillitsetud ja konkreetne; see muudab mu füüsiliselt flegmaatiliseks. Inglise keel - see on kuidagi kõige neutraalsem ja kohati pealiskaudnegi. Inglise keele roppuste lausumine ei tekita kunagi mingeid erilisi kujutluspilte ja ebamugavustunnet - need võivad mõjuda lihtsalt kui sidesõnad, ilma sügavus...

Selle aasta esimesed rootsi ja hispaania keele tunnid. Rootsi keel jätkub samamoodi tasa ja targu, ilma igasuguse pingeta, kuid hästi toreda õpetaja käe all. Hispaania keele kursust vahetasin, sest sügisene kohe mitte ei istunud. Õpetaja oli muidu tore, aga õudne flegmaatik ja rääkis mehhiko hispaaniat, mis mulle üldse ei sümpatiseeri, aga veelgi hullem, et enamasti pigem soome keelt. Ka grupp oli selline üsna keskmise tasemega, suuremalt jaolt pensioniealised ja enamus eelistas ka rohkem soomet kui hispaaniat puhuda. Õnneks leidsin sealt Carita, kellega detsembris peale kursuse lõppu mitmeid kordi niisama kokku saime, Rossos veiniklaasi taga istusume ja innukalt hispaania keelt praktiseerisime. Sügisene kursus toimus muidugi ideaalses kohas - kohe minu üürika vastas üle tee. Sellest mugavusest polnud just kerge loobuda, aga keeleoskuse parandamine nõuab ohvreid :) Nii siis vaatasin mujal ringi ja leidsin rootsi keelega samas kohas pakutava hispaania keele vestluskursuse. Muu mind erit...

Minu aasta algas eriti rõõmsalt ja rahulolevalt, sest Merje, Liisa, Miia, Tristan, Jaan ja Raavo otsustasid Soome sõita ja meie eluolu siin üle vaadata. Kui ma sügisel selle mõtte välja käisin, et nad minu ja Javiga aasta alguses mökkisse aega veetma tuleksid, siis ausalt öeldes ei uskunud ma mitte üks põrm, et sellest asja saab. Arvasin, et kindlasti tulevad nad lagedale majanduslike ja ajaliste raskustega, kusjuures põhjendatult!, ja teevad selle asja tegelikult ära umbes kümne aasta pärast. Suur oli aga minu üllatus, kui noodid osutusid lubavateks, veel suurem rõõm, kui nad päriselt Tamperes meie uksel olid. Peale viit aastat - ometigi! Nii me siis sõitsimegi kõik rõõmsalt Hongankolo mökkisse ja veetsime seal neli lume- ja suusavaest, kuid külmakraadidest, saunast, lauamängudest, õllest, eesti söögist ja heast tujust tulvil talvepäeva. Lihtsalt olelesime seal oma väikeses seltskonnas mitte midagi eriti organiseeritut tegemata ning ehk õppisime üksteist ühes või teises mõttes paremin...

Tavaliselt ma mõtlen vana aasta lõppedes selle peale tagasi, et mis siis ikkagi sel aastal minu elus juhtus ja mismoodi mina inimesena sellega toime tulin. Magister sai tehtud, uus töökoht leitud, autosõiduga taasalgust tehtud, veidi ringi reisitud ja hispaania keelele hing sisse puhutud - perfekne! Seekord otsustasin, et pulli pärast ei mõtleks möödunu peale grammigi rohkem, vaid paneks hoopis kirja, mida ma uuel aastal tegema hakkan. Vene keelega teen taastutvust (õpikud sai juba aastalõpu ponnistusena koju veetud). Peterburi ja Moskva vaatan üle. Javiga hakkame hispaania keeles rääkima ja inglise keele unustame ära. Hispaaniasse ilmselt seekord ei lähe. Rootsi keele õppimist jätkan. Soome keelega... ma tahaks öelda, et ma hakkan soomekeelset kirjandust lugema ja parandan oma grammatika kitsaskohad, aga ma ei tea, kas mul jätkub selleks motivatsiooni. Lihtsalt - teised keeled on palju huvitavamad! (Jaa, ma tean, ma olen keelefriik ja see nimekirja algus ei pane kedagi kahtlema.) Vähe...

Raamatud on mulle olulised. Teinekord olulisemad kui inimesed. Võibolla on see üksildase lapsepõlve kaasnähtus, tingitud sellest et polnud omavanuseid mängukaaslasi ja kambajõmme. Võibolla on see kaasnähtus sellele, et oli vaja põgeneda reaalsusest. Või hoopis seotud sellega, et olen raamatukogutädi tütar. Nii nagu kirjutab Epp Petrone - raamatukogudes ja raamatutes, nii vanades kui uhiuutes, on lausa füüsiliselt midagi tohutult lummavat. Nende lõhn ja see, mismoodi nad käe all tunduvad. Ülikooliaastate jooksul tundisin ma teinekord meeletult puudust võimalusest ilukirjandust lugeda. Seda aega oli äärmiselt vähe. Seda suurem on õnnetunne nüüd, kui mul jälle aega on. Kunagi pole piisavalt, aga siiski suhteliselt palju. Oleks rohkem, kui netiavarused sihiteadlikult unustada. Raamatud lummavad mind seniajani, aga ma püüan ennast vaos hoida ja üldiselt mitte raamatuid palju osta. Ostan vaid selliseid, millel paistab olema mingi jääv väärtus, mis on minule kuidagi eriliselt isiklikud või mi...

On nende mõtete päev, kus fantaasiad ühe koha peal, reaalsuses ja olevikus, üldse ei püsi, vaid tiirlevad kuskil seal, kaugel, ära, ir- ja sürreaalsustes. Praegune hetk on kuidagi lämmatav ja maadligi suruv. Lihtsalt vastik. Mujal on ilusam ja õiglasem ja parem. Õnneks on veel nii, et tulevik tõepoolest tundub suurusjärgu võrra parem, selles suhtumises on lootusrikkust. Nii et järeldus - päris masendnud ma pole. Nagu ma mitmele inimesele korrutanud olen - kõik on tegelikult täiesti korras. On vaid viu-viu periood, mida ma põhjendan kaamose ja sellest tuleneva masendusega. See on periood, mis tähendab et ajutine, ja võimalik, et seda saab isegi portveini, šokolaadi ning MSN-vestlustega leevendada. Viimast juhul, kui need keskenduvad ilusa mineviku ja tuleviku ümber heietamisele ja olevikust saab üle hüpata. Äärmiselt lohutav, et sa pole oma viu-vius üksi, vaid ka teistel sakib elu (ja seda põhjendamatult!) täiega. Üldiselt paistab, et inimesed ümberringi abielluvad ja saavad lapsi. Tões...

18.12.2008 - minu viimane üliõpilashambaarstil käik. Parandati kolm hambaauku ja arve oli 19 eurot kopikatega. Njaa, need ajad on nüüd möödas, kui odavat hambarstiteenust sai. Karta on, et igaveseks. Esimesel veebruaril tuleb uus guudbai - enam ei saa Soomes soodushinnaga ühistransporti kasutada. Oijaa, seda ma saan nüüd omal nahal tundma, mis tähendab hoobilt 100% rongi- jabussipileti hinnale juurde maksta. (Nii mõnigi iroonitseks siin, et näed, alles NÜÜD saad tundma.) Iseäranis tore veel see, et mul tuleb iga nädal vähemalt 2 Tampere-Turu otsa teha. Sisuliselt oleks nüüd paras aeg terve jaanuarikuu mööda Soomet ringi põrutada ja oma VEEL eksisteerivaid hüvesid kasutada :) See tuletabki meelde, et kohe-kohe tuleb Kilroysse minna ja ISIC-kaardi uuendus vormistada. Jääb siis seegi aastane lõbu veel, et kui mind Soomes kooritakse, saan vähemalt välismaal soodustustega ennast turgutada :) Translatiivsetest situatsioonidest veel nii palju, et eelmisel reedel olin ma UTA pidulikule aktusel...

Nii märkamatult tuli 4. detsember, et ma ei pannud seda isegi tähele. Alles järgmisel päeval nentisin fakti. See märkamatus kinnitab kahte asja - minu olemasolu SDL-s on ülemustele nii enesestmõistetavaks saanud, et katseaja möödumist ei peetud verstapostiks omaette, ja teisalt siis seda, et kiire-kiire-kiire ja pisiasjade mittemärkamine on saanud ülimalt loomulikuks osaks töörutiinist. Tagantjärele mõtlesin, et omaette sümboolne sattus olema ka see, et uuendasin oma CV ja läkitasin esimese avalduse uuele töökohale kandideerimiseks sel samal päeval :) Siinkohal punkt.

Pudel punast veini käes Alkost välja astudes otsisin meelehetlikult peegelklaasi. Jälle kord oli mult passi küsitud. Kas ma siis kunagi suureks ei kasva?

Juba eile õhtul oli tunne, et tänahommikune rongisõit Turusse kujuneb ebatavaliseks. Ma pole selle kolme ja suts peale kuu juuksul veel kordagi rongipiletit ette ostnud, aga eile olime Javiga niikuinii linnas (mina sõitsin ja rohkem jama ei tekitanud kui see, et kord suri auto valgusfoori punase tule ees välja, buss tuututas taga; korra eirasin stopp-märki ning kaks korda krigistasin käiku - tagurpidi tahtis neljanda asemel sisse minna) ja käisime raudteejaamas, nii tundus suht mõistlik hommikuks pilet ette ära osta. Seda enam, et see andis võimaluse hommikul 10 min kauem magada. Kui ma hommikul (isata) perroonile jõudsin, siis avanes ebatavaline pilt - neljanda perrooni veeres, kust hommikune Turu rong peaaegu alati välja läheb, seisis küll rong, aga kottpime. Silmitsesin ümbrust, kiikasin aknaist sisse - paistis, et inimesed istusid sees, ju siis kõik kontrolli all. Mõtlesin, et mis ma seal perroonil ikka passin, ronin parem sisse. Sees oli mõnusalt soe ja kobamisi leidsin ka oma ist...

Kui ma õhtul töölt koju tulen ja oma praeguse kodumaja ukse ette jõuan, siis pööran pilgu alati kolmada korruse akendele ja takseerin, kas meie korteri akendes põlevad tuled või ei. Alateadlikult loodan, et ei põleks - see tähendaks, et mulle on aega antud, et kodu privaatsuses veidi hinge tõmmata. Selle alateadliku soovi taga pole mingit ebameeldivustunnet minu korterikaaslase vastu. Elame sõbralikult ja üksteist segamata. Selles soovis peitub vaid suur omaetteoleku vajadus, tunne, et ma ei taha oma elamispinda enam võõraste inimestega jagada, ning rusutus sellest, et ma ei saa talitadada viisil, kuidas tahaksin. Peale aastaid ja aastaid ühiselamureeglite järgi elamist ning kahe viimase aasta järel, kui mul lõpuks oli päris oma kodu, on raske leppida sellega, et ma olen jälle poole kohaga vanades aegades tagasi. Mõtlesin, et see tunne läheb ehk üle, kui olen Turu eluga rohkem harjunud, aga vastupidi - ebamugavustunne aina suureneb. Lohutab vaid usk, et see elukorraldus on ajutine.

Eile olin ma ühtäkki maantee peal ja sõitsin neljanda käigu ja 60-ga. Ega see sel momendil mulle vist päris kohale ei jõudnudki, muidu poleks ju teinud... Ärge naerge midagi! Ma pole seda ju üle üheksa aastat teinud. Pealegi, päev varem olid mulle vaid parkimisplatsitiirud lubatud - mõistagi kaasinimeste ja autodeta. Oo, ma sõidan jälle ja mind usaldatakse seda tegema! Oh seda siirast rõõmu. Suu kisub praegugi veel kõrvuni pähe. Ja kõige tähtsam - nüüd viimaks on mul tekkinud tunne, et ma saan ja tahan :)

Nüüd ma siis tean, mida tähendab see, kui töö ongi sinu elu. Tean, mis tunne on, kui sinu päev näeb välja niimoodi, et hommikul lähed tööle ja õhtul koju tulles vajud põhimõtteliselt otse voodisse. Päeva jooksul on sul nii kiire olnud, et pole aega olnud seda 15 min võtta, et rahulikult lõunat süüa, vaid kugistad oma toidu kuidagi alla, vahele töömõtteid mõeldes. Ja veelgi enam - avastad, et oled pissileminekut kaks tundi edasi lükanud, sest midagi on vaja olnud enne lõpetada, siis oled oma häda unustanud, jälle midagi paaniliselt lõpetanud. Ja kogu aeg on tunne, et kuigi ma kogu aeg rabelen, on oht uppuda uute kohustuste tulva alla. Kui peale mitmeid ületöötunde ennast koju lohistad, siis üritad meeleheitlikult töömõtteid peast välja puksida, aga need kummitavad seal kõigist pingutustest hoolimata. Ja selles päevas pole tõepoolest mitte ühtegi hetke, millest saaks mõelda, et nüüd tegin ma midagi lihtsalt endale, oma tervise- ja meeleheaks. Mis veelgi hullem, iga järgmine päev tuled tö...

Kuidagi õnnestus nii, et ma olen oma 2-kuulise karjääri jooksul SDL-s juba kaks korda rändamas käinud ja viis vaba päeva võtnud. Septembri lõpul olime Javiga Berliinis, Javi maratoni jooksmas, mina poolehoidja ja turistina; üks päev läks ka Tartu-nädalalõpu pikenduseks. Nüüd on mul hulk miinustunde, mis tuleb aja jooksul tasa teha, lisaks patsill sees, nii et trenni ei pääse, hispaania keelde polnud täna motivatsiooni minna, vaatame, mis homme rootsi keelest saab. Homme õhtul oleks vaja Tamperre sõita, et neljapäevahommik hambaarstitoolis veeta, aga kui see patsill ära ei taha minna... Ja üldse tahaks lihtsalt Tamperes, kodus olla. Tahaks sauna ja kaissu ja mitte midagi teha. Järgmiste vabade päevadeni on täpselt nii palju aega, kui tulevad jõulud. Ega midagi hullu pole, tööl on okei, pole üldse sellist tunnet veel tekkinudki, et appi, ei viitsi. Alati on parasjagu huvitav. Lihtsalt - terve ja energiline tahaks olla ja Tamperre tahaks kiiremas korras.