Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

2. jaanuaril, ESMASPÄEVA hilisõhtul saabusime Eestist Tamperre: mina, Javi, Evelin ja pilgeni täistuubitud auto. (Ajaloo huvides tuleb mainida, et 6. jaanuaril 8 aastat tagasi saabusin mina Annika küüdis samamoodi Tamperre. Aasta oli 2004 ja Eesti ei olnud veel EL-is.) Soome pehme maandumise ettevalmistuseks oli Evelini soomekeelse CV ettevalmistus ja elukoha leidmine. CV osas otsustasime põhimõtteliselt nii, et saata seda firmadele enne Soome tulekut pole suurt mõtet. Asi selles, et oma praeguse keeleoskuse juures on tal sisuliselt tööd võimalik leida vaid koristusalal ja seal on tööjõuringlus suur ja värbamine käib kiiresti. Tihti on nii, et täna saadad CV, homme-ülehomme kutsutakse intervjuule ja kui näkkab, kohe ka proovipäevale. Elukohaotsinguga tegelesin mina detsembri alguses juba ja leidsin alustuseks Soome/Tampere mõistes suhteliselt soodsa variandi üsna kesklinnapiirkonnas. Rohkem asju ette ära teha ei saanud. TEISIPÄEVAL olid plaanis: pangavisiit, et avada Soome konto. Üüril...

Alanud on viimane töönädal. (Jätame ära retoorilise küsimuse, "Kas tõesti juba?") St ma ei kavatse veel aju päris lukku panna, eks kodus saab ka üht-teist ette võtta, aga tööruum tuleb vabastada ning KELA silmis olen ma nädala pärast dekreedis. Nii et siiski, siiski. Beebirindel on praegu päevakorral sünnituseks ettevalmistus, mis konkreetselt tähendab, et käisime eelmisel nädalal väiksel tutvumisloengul ja -ringkäigul Tampere sünnitushaiglas. Nüüd teame vähemasti, kust uksest siseneda, ja Javi süda on rahul, et tal on mingi ettekujutus parkimisest ja võimalus parkimiskulusid minimeerida. Lisaks algas Hervanta nõuandlas pere- ja sünnituskoolitus, mis toimub neljal korral. Isiklikult loen vähehaaval Ülle Liivamägi "Uue elu algus. Teejuht loomuliku sünnituse juurde" ja Anna Wahlgreni "Kooskasvamine" (aitäh Merilinile soovituste eest!) ja tundub, et esialgu neist piisab minu infonälja rahuldamiseks täiesti. Need asjad sobivad minu oma mõtetega. Nii ongi. Asis...

Etteruttavalt: järgmine postitus tuleb sellest, kui palju läheb aega ja mida teha, et üks inimene Soomes ennast enam-vähem inimese moodi sisse saaks seatud (ning tal tekiks töö tegemise võimalus). Eeldused: asjatundja ja keeleoskaja inimese kaasabi ja selle inimese vaba aeg ning paindlikkus keset argipäeva mööda instantse kapata ja asjatoimetusi läbi viia. Eksperimendis osalejad: mina ja Evelin.

Alljärgnev tekst sai sisuliselt eile sügavas nördimuses valmis kirjutatud ja tegelikult on tänaseks kogu mure juba lahendatud - hehe, kirjutan ju tööarvutist! -, aga las ta siis saab ka teile nähtavaks... Nii... 8 aastat otsapidi selles ülikoolisüsteemis oldud, aga ikka juhtub midagi, mis paneb mind üllatama. Niisiis algusest. Tulin mina 3. jaanuaril rõõmsalt ülikooli oma töötuppa, et tööle asuda, ja avastasin, et arvuti näitab mulle sisselogimisel keskmist näppu (user account disabled). Peas tekkis loogiline ühendus varasema teadmisega, et see tööruum pidi esialgselt minu käsutuses olema 2011. aasta lõpuni. AGA detsembris olin kõrgema asjassepuutuva inimesega rääkinud, et ma saan tööruumi kasutada kuni 23. jaanuarini ehk emaduspuhkuse alguseni. Nii... ju siis tekkis info liikumisel ikkagi lühiühendus ja arvutikeskus ei saanud volitusi kasutuslitsentse pikendada. Seadsin oma peas asjad järjekorda ning asusin (veel) rõõmsalt asjassepuutuvate isikute uksetaguseid trampima. Varsti aga hak...

Peale nädalat jõuluaega Madriidis, Soome sotsiaalameti beebilähetust ja aastavahetust Eestis oleme me beebi tulekuks valmis ilma, et ise oleks poest kõige vähematki ostnud. Ahjaa - ostsime kummuti, et seda kõike mahutada. Aga kahjuks pole kummut kummist. Soome sotsiaalamet ehk KELA varustas meid 8,4-kilose pakiga, mille sisu on siin: Javi pere jõulukingitused: Ma olen väga rahul, et nad kõik otsustasid üksmeelselt sel aastal panustada pigem beebile kui mulle. Mul polnud tõesti mitte kõige vähimaidki soove ja niigi olid me kohvrid viimse piirini täis. Eestist sai kaasa võetud suur kotitäis õetütre Mirelli riideid ja lapsekäru. Õnneks leidus valikus enamasti kõike muud kui roosat. Ükskõik kas poiss või tüdruk - ma olen otsustanud, et roosa pole teps mitte minu lapse jaoks. Beebi autohälli saime Soome sõpradelt laenuks ja koju on toomata veel beebi magamishäll ja hilisem pulkadevoodi, mille saame teistelt sõpradelt laenuks. Kui mulle üldse midagi puuduvat meelde tuleb, siis ehk lutipudel ...

Javi kergitas imestunult kulme, kui seda minu vastostetud "jõulupuud" (esimene foto) nägi, umbes nii, et "SINA ostsid selle?" No eks tal oli umbusuks omajagu alust ka, oma isiklikul nahal ju nii palju tuntud, kuidas ma teda poodides lille- ja põõsalettide juurest väga põhjapanevate põhjendustega eemale vean. Aga vot sel aastal on nii! Lisaks on meil jõulutuled, jõulutäht, jõululõhnalised küünlad, mandariinid ja piparkoogid. Viimased sai küll kõik Hispaaniasse viidud, sest on saavutanud sealmail hämmastava populaarsuse.

Aastas on umbes kaks korda, kui ma olen kahetsenud, et mul kaameraga telefoni pole. Ja täna oli üks neist haruldastest hetkedest. Lugu selline. Istusin väikese arvu inimeste keskel kolleegi doktoriväitekirja kaitsmisel. Teemaks oli Pakistani kõrgharidussüsteemi moderniseerimine. Teema surmtõsine, üliteoreetiline ja oma sisult jätab mind ka väga külmaks, aga see ei vähenda teema olulisust muidugi. Istume ülikooli õppehoone auditooriumis. Saali ees, pika laua taga, istuvad paremal pool otsas kaitsja, keskel kaitsmissituatsiooni valvajana (ingl k 'custos') meie praegune antropoloogia professor, ja vasakul oponent. Oponent on end väga korralikult ette valmistanud ja esitab terve rea intrigeerivaid, kuid mitte pahatahtlikke küsimusi, kaitsja on enesekindel ja sõnaosav, läheneb vastamisele väga põhjalikult. Õhustikus on tõsidust ja pinget. Ja kõik olekski üsna tavapärase kaitsmissituatsiooni piirides, kui selle saali parempoolses seinas poleks kitsast madalat akent, mis avaneb õppeho...

Me elame väga toredas majas, mis on alati puhas ja korras ning naabritega pole kunagi probleeme. Ise me prügi kuhugi maha ei loobi, maksame oma maksud kenasti ära, liigset lärmi ei tee ja naabritega, niipalju kui neid liikumas näeb, püüame sõbralikud ja viisakad olla. Ma kujutan ette, et sellised passiivsed, suurelt osalt üksteisesse puutumatud majanaabrite suhted enamasti Põhjamaade kortermajades ongi. Aga kes teab, võibolla on meil siiski üle keskmise vedanud. Ainus päev aastas, kui majarahvas organiseeritult kokku saab, on mõni maikuine pühapäevahommik, kui talgute korras kohendatakse majaümbruse muru, ilupõõsaid jms. Esimesel kevadel võtsime ka meie Javiga agaralt talgutest osa, sest nägime, et tööd on omajagu ja tundus ka mõistlik majanaabritega veidi lähemalt tuttavaks saada. Eks me tahtsime ka veidi ennetada endist kui meie maja vist ainsatest tolle aja välismaalastest tekkida võivat kuvandit, et me ei hooli ega tea talgutest midagi. Tahtsime ikka väga "soomlased" nend...

Mõned hommikud kohe algavad nii, et kõik järgnev paistab olevat hukkumisele määratud. Need on need vasaku jalaga voodist välja astumise päevad, doominoefekti päevad või kuidas iganes te armastate neid nimetada. Nagu näiteks täna. Teadsin väga täpselt, et mul on kell 10.50 arsti vastuvõtt meie Hervanta neuvolas ja planeerisin juba mitu päeva varem, et käin enne seda kenasti ühtlasi ka kohalikust KELA (Soome sotsiaal- ja tervishoiuteenused) kontorist läbi, et oma rasedustõend sinna sisse anda. Olin otsustanud, et löön need kaks kärbest ühe hoobiga. Nii vähe, kui mul on õnneks tulnud KELAga kokku puutuda, tean ma ometigi, et seal läheb tavaliselt kauem aega, kui võiks ette kujutada. Ärkasin siis hommikul paraja ajavaruga selleks, et mitte ainult duši all käia ja rahulikult hommikust süüa, vaid ka mõnusasti uudiseid lugeda ning end kogu nädalaks kiirustamata positiivsele lainele häälestada. Aega oli küll ja veel. Kohv, röstsai avokaadoga ning kohupiimakreem vaarikatoormoosiga maitsesid suu...

1. detsembrist on kujunenud teatud mõttes vaat et aasta tähtsaim päev - see, mis annab kindlustunde terveks järgmiseks aastaks, et leib on laual, tuba soe, maksud makstud. Ütlemata turvaline on teada, et sel päeval, kui ma vanemapuhkuse lõpetan, on mul rahalisi vahendeid aastaks, et doktoritööga jätkata, selle asemel, et mõelda paaniliselt, mida ja kuidas edasi. Tänan finantseerijat jätkuva usalduse eest ja täna kõlistame klaase, olgu neis või mineraalvesi!

Ja nii ma siis otsustasingi, et jätan selle EASA konverentsi vahele, mis siis, et see on kahe aasta tähtsaim sotsiaalantropoloogide kogunemiskoht Euroopas, tõenäoliselt saaks Javi minuga sinna kaasa (lapsehoidjaks) tulla ja mul pole au olnud senini säärastest üritustest osa võtta. Otsustada aitas see, et ma ei suutnud umbes 140st välja pakutud paneelist leida ühtegi, mis tegelikult haakuks millegagi, mida ma öelda tahan. Sobiva paneeli valik hakkas vaatamata mitmekordsele paneelide kirjelduste lugemisele välja nägema tobeda punnitamisena. Olgu siis seekord nii. Ma olen üldse tähele pannud, et olen viimase poole aasta jooksul EI ütlema õppinud :) Kui ma varem tormasin ringi ja viisin asjad lõpuni ka siis, kui tegelikult tekkis tunne, et poleks vaja, siis nüüd on pigem nii, et vaatan endale otsa ja küsin, "Milleks mulle seda vaja on?" Ja nii mõnelgi korral on olnud vastuseks, et polegi päriselt vaja. Kusjuures mitte midagi pole ka kripeldama jäänud. Samas ma ei ütleks ka, et ne...

Päeva küsimus on: kas on üldse selgemõistuslik mõelda, et heal juhul umbes 4,5-kuuse beebiga (juuli keskel siis) võiks vajadusel reisida Prantsusmaale konverentsile? Peab tunnistama, et ega see idee nüüd üleöö ei küpsenud, pigem on olnud kuskil aju tagasopis, aga kuna täna kukub konverentsi abstrakti esitamise tähtaeg, siis on teema aktiivselt päevakorral. Võtta või jätta? Küsimus ei ole muidugi mingis lõplikus otsuses, aga ma pole hetkel eriti sellel lainel, et viitsiks millegi sellise nimel ponnistada, mis oleks juba eos absoluutselt ebareaalne. Selle päeva õhtusse jõudmisega on veel natuke aega, küll ma vastuse leian. Kuigi õues valitseb paranormaalne aastaaeg ja mõned inimesed on nördimusest ilmataadi tegude vastu hullumas, ei oska mina millegi üle eriti kurta. Mõnel muul ajal ma ilmselt igatseksin pikisilmi lund, sest ma pean end ometigi lumeusku inimeseks, kuid tänavu... raseda inimese jaoks, kelle liikumiskiirus iga päevaga aeglustub, kummardamine ja end talveriietesse toppimine...

Nädala märksõnaks on "avalikustamine". Kõik inimesed, kellesse meie lapsesaamine otseselt või kaudselt puutub, on nüüdseks uudistega kursis. Kolleegid said teada. Siis saime üle pika aja suurema grupi Tampere-sõpradega kokku ja uudis sai laiemat kõlapinda ning tekitas üksjagu elevust. Kõige olulisem samm minu jaoks oli siiski teavitada oma doktoritöö juhendajat, sest kuigi minu perekonnaseis pole otseselt tema asi, sõltub minu edasine käekäik ülikooli juures ikkagi tema soosingust. Kuigi ma teadsin, et Laura ei saa mu elumuutust otseselt pahaks panna ega takistada, oli siiski oluline, mismoodi ta otsustab asjasse suhtuda. Õnneks pole Laura ainult karjäärile pühendunud teadurnaine, vaid ka ema, nii et võis oodata kaasaelamist ja hea oli kuulda, et "See on sinu otsus, kauks sa teadustööst eemale jääd, kuid sul on absoluutne õigus emapuhkuse ajal mitte kübekestki oma teadustööle mõelda". Lisaks küsisin nõu, mida teha reedese doktorikooli intervjuuga. Kas ma peaksin vär...

EPL kirjutab ilusasti, miks on elu Soomes suhteliselt lihtsam, rahulikum ja turvalisem, kui Eestis. Ma ei hakanud kommentaare oma tuju rikkumiseks vaatama, sest kujutan hästi ette, mis väravasse lüüakse. OMAPOOLSEKS kommentaariks tahaks siiski öelda, et põhifaktide osas ongi jutt jumala õige :) Kahjuks ei tööta ega ela aga enamus eestlasi Soomes tingimustel, millest artikli peategelane räägib. Sest suurem osa eestlasi ei ole valmis ennast Soomega õiguste ja kohustuste tasandil ühtmoodi siduma, õigusi aetakse taga, kohustustest ei taheta kuuldagi. Elada Soomes täispaketi sotsiaaltagatiste võrgustikus tähendab esiteks seda, et seod ennast Soomega teadlikult ja pikaaegselt, mitte ei pendelda Eesti vahet, et oma Soomes maksimeeritud kasumit Eestis odavamini tarbitavate teenuste läbi veelgi suurendada. Noh, eks paljud ju mingi aeg rabelevad ja elavad sellist kaksikelu, aga kui kaua? Olen üsna kindel, et enamik eestlasi ei ole valmis maksma 850-eurost renti, 500-eurost auto kaskot, 44-euros...

Erinevad antropoloogilised tekstid, mida ma praegu läbi töötan, on mind mõtlema pannud toitumise praktikatele ja toidukultuurile meie oma peres. Mult on sageli küsitud, mida te sööte seal võõral maal multikultuurses peres? Mul on üksjagu keeruline olnud sellele vastata, sest toit ja söömine on meil pidevas muutumises. Kõige täpsemalt vast võiks määratleda selle nii, et me kujundame läbi kahe inimese kultuuriliste harjumuste, igapäevaste kompromisside, aegajaliste avastuste ja vahel esile tõusvate võitlushetkede mingit oma toidukultuuri, mis, mulle tundub, ei ole kuskilt otsast valmis, vaid kogu aeg töö all. Kõige aluseks on see, et me mõlemad hindame kodus valmistatud naturaalsetest toiduainetest valmistatud toitu. Siin on praktiliselt ainus erand üks Lidlis müüdav pitsa, mis meil on kodus mõneks eriti näljaseks ja kriitiliseks eluhetkeks sügavkülmas alati olemas. Nii et hommiku- ja õhtusöögid sööme me pea eranditult kodus ning tihtipeale on minul ka lõuna kodust kaasa võetud. See tähe...

Peale eilset töist eneseületamist - 300-leheküljelise välitööpäeviku revideerimisega lõpulejõudmine ja järjekordse stipendiumitaotluse teelesaatmine - luban endale koduse kolmapäeva. Tegelikult tuleks küll ausalt üles tunnistada, et plaan nägi ette veeta tänane päev Jyväskyläs doktorantide töötoas, kuid eile õhtul enne uinumist sai selgeks, et sinna sõidust on mulle kujunenud eesmärk omaette, mida see kohe mitte ei peaks olema. Seda enam, et ma olin ette veendunud (arvestades teiste kohalviibijate erialaspetsiifikat), et ürituse kasutegur saab minu seisukohast olla null. Pealegi - tulevased emad peaksid ennast säästma ja pühenduma võimaluse piires ainult meeldivatele ettevõtmistele :) Ma olen seda juba varasemaltki maininud, et ma pooldaks väga üleüldist elukorraldust, mis näeks ette kolmapäeva puhkepäevana. Enamus inimesi vihkab esmaspäevi ja ootab palavalt reedeid, elades nõnda vihkamisest pääsemistundesse. Nii ei peaks olema. Kui meil oleks 2-päevased töörütmid, siis me ei väsiks ja...

Ma ei tea, kui palju on minuealisi eestlasi, kes pole Peterburis käinud, aga mina võin nüüd lõpuks ometi öelda, et käidud, oldud, nähtud ning ma olen millegi võrra rikkam. Kuigi mulle hakkas juba tunduma, et see reis lükkub ajapuudusel vaatamata viisa olemasolule kaugemasse tulevikku, läks lõpuks ikkagi nii, et minek sai paari päeva jooksul järsku otsustatud ja reisiplaanid spontaanselt paika sätitud. Reisikaaslast ei leidunud, aga ma teadsin, et mul on Peterburis vana hea tuttav öömaja pakkumas. Nii oli hea ja turvaline minna, olgugi et reisi ettevalmistustöö jäi absoluutselt tegemata (aga millal ma enne olen reisiks ette valmistanud, eksole?!). Aga oh kuidas mulle meeldis see tunne, et ma suudan endiselt spontaanselt ja sõltmatult reisida! Leidsin, et Soomest on kõige soodsam ja stressivabam (eriti arvestades mu praegust olukorda) minna laevaga. St Petersline'i laev sõidab kl 19 Helsingist välja, seal saab kajutis terve öö mõnusalt magada ja välja puhata, ning kl 9.30 oled kenast...

Meil on olnud mõnus soe ja värviline sügis, justnagu Eestiski. Pea seegi enam on, kui lehed langevad maha ja siis kulgeb elu selles igaveses rütmis, et ootame esimese lume mahatulekut, siis jõule. Läheb tükk maad, enne kui päike ja valgus hakkavad vähehaaval talvest läbi murdma ja saame ehk veebruaris särava krõbiseva lumega kirkad talvepäevad. Mis on jällegi tore ootus omaette. Aga sel talvel on meil lisaks veel midagi erakordset oodata... veebruari lõpus sünnib siia ilma väike ime. Meie päris enda oma :) Täna käisime teises ultrahelis ja nüüd on juba kindel tunne see avalikult välja öelda :)

Jälle on üks eluperiood läbi ja uus ees. Kolme viimase kuu elu trajektooril Narva-Tallinn-Tampere kujunes kiireks ja hektiliseks. Ega ma muud ei oodanudki, lihtsalt konstateerin fakti. Tore on see, et minu asjad (kuigi osaliselt veel lahti pakkimata) on kord jälle kõik ühes kohas ja peagi saab minu ümbrus päris minu oma käe järgi seatud. Tore on olla Javiga koos meie armsas kodus. Tore on, et mul on ülikoolis uus tööruum, kuhu ma toon lähipäevil kõik oma olulised raamatud ning ma saan kujundada välja tööl käimise rutiini (mis, olen aru saanud, on minu jaoks oluline). Tore, aga ühtlasi pingerikas on see, et järgmise kolme kuu jooksul ootavad mind ees neli konverentsi Soomes ja Eestis. See tähendab töiseid kuid, aga mul pole selle vastu praegu midagi. Ja kindlasti on tore, et pikk suvi on veel ees. Selle suure toreduse kõrval on ka väike nukrus hinges, sest Eesti jäi maha. Ma annaks palju selle eest, et ma saaksin sealsed inimesed oma siinsesse ellu kaasa võtta. Pere ja mu nii toredad Ee...

Blogi sissekannete hõreduse järgi otsustades olen ma vahepeal ära olnud. Eks ma olingi – Tallinnas, Tamperes ja Lissabonis -, aga peamiselt on selline kiire-kiire ja asjade kokkutõmbamise aeg olnud. Narvas siis. Aga valmis pole ma selleks veel kuidagi, et Narvast ära sõita. Ma ei hakka seda tobedat igikestvat küsimust – kuidas see aeg küll nii kiirelt lendas? – üldse esitamagi. Fakt on see, et ma tunnen, et kõik on kuidagi väga poolik ja tänu sellele poolikusele olen ma segaduses. Kahevahel. Otseselt pole mul midagi tegemata jäänud siin – sest ega ühtegi etnograafiat polegi võimalik minna tegema üksikasjaliku plaani teostamise põhimõttel, kõik muutub ja kujuneb töö käigus –, kuid ometigi närib kahtlane tunne, et ma pole jõudnud oma uurimuses asjade tuumani. Samas kui pikaks sa oma etnograafilist uurimust ikka venitada saad? Oma eraelu tahab ka elamist ja see on mul Tamperes. Jooksva nädala vältel on vähemasti selles osas sammuke edasi, et ma olen avastanud Narva suvilaelu. Viimaks ome...