21. august, London: kuninglikud aiad

Tänahommikune tõusmine oli raske. Tundsin väsimust ja isegi tüdimust mõeldes eesootavast ekskursioonist Winstori lossi. Olen vaatamisväärsustest mõneks ajaks küllastunud. Väljavaateid nauditavast päevast ei parandanud ka see, et tõenäoliselt pidi ees ootama mitu tundi poolakeelseid vestlusi. Eilne kohvikuvestlus oli juba näidanud, et kuigi kõik poolakad rääkisid suurepärast inglise keelt, ei hoolinud keegi suurt sellest, et vähemalt ajutiselt inglise keelele üle minna.
Siis teatas Ewelina äkki plaanide muutusest - Winstori lossi seekord ei lähe, seame sammud hoopis kuninglikku botaanikaaeda. Kui kohale jõudsime, oli ainult sekundite küsimus, et mu tuju kõrgele tõusis. Olen Ewelinale väga tänulik selle eest, et ta meid just siia tõi. Polnud plaanis poolakatest sõna lausumata lahku lüüa, kuid kogemata juhtus, et ühel hetkel olid nad lihtsalt mu silmapiirilt kadunud. Siis mõtlesin, et äkki ongi nii parem - omaette kulgedes looduse ilu nautida. Lillede ja parkide ilu imetlemiseks pole ju vestlust vaja. Tahtsin järgnevad tunnid enesekeskis veeta - tunnetades end osana loodusest, puhastades oma mõtteid, andes andeks enesele ja teistele, kõike halba ja kurnavat kõrvale heites. Ja see toimis kui imerohi! Ainult head, rõõmsad ja helged mõtted olid mu peas peale seda.
Ometigi ei jätkunud seda õnnetunnet kauaks. Kui mõne tunni pärast poolakatega kohtusin, tundsin, et midagi on õhus. Ewelina vaatas mind üsna vaenuliku pilguga. Järsku tegid kõik ülipüüdlikult pingutusi, et mind vestlusesse kaasata... Aga kõik oli kuidagi võlts. Ühesõnaga kõigi hea tuju oli selleks päevaks kuhugi kadunud, kõik pingutasid millegi arusaamatu nimel. Tundsin ennast kaasa veetuna järjekordsele vaatamisväärsuste tuurile, sööma, õlut jooma... Kui püüdsin oma arvamust avaldada, ei julgenud keegi mingit seisukohta võtta. Kasial poleks oma arvamust justkui olnudki. Aina see lööklauseks muutunud "I'll adjust". Lõpuks suutsin Ewelinat veenda, et lähme ometi koju, sest kõik on väsinud sellest maratonnädalavahetusest, keegi meist ei suuda enam nautida. Läksime tagasi Ewelina poole, pakkisime asjad ja heitsime mõneks tunniks magama. Keset ööd saatis Ewelina meid bussile ja jätsime lühidalt hüvasti.
Läbi raskuste leidsime lennujaamabussi, siis check-in, siis ootamine... Lõpuks, lennukit oodates, hakkas Kasia rääkima. Ütles, et tal oli eile selline tunne, et pakiks asjad ja läheks ära koju. Tal on kõrini kõigi ees vabandamisest ja kõigi eest vabandamisest. St Ewelina poolakeelsed negatiivsed reageeringud situatsioonidele olid mulle sageli märkamatuks jäänud, kuid ta olevat kogu aeg millegipärast meie, meie regeeringute, käitumise, ütluste pärast segaduses ja nördinud olnud. Lõppkokkuvottes tegi järelduse, et me oleme tänamatud ja Kasia oli see, kes pidi pidevalt situatsioone siluma ning nii enese kui ka minu eest vabandama. No mis ma oskan öelda...? Inimeste ootused on väga erinevad. Ja on paratamatu, et teinekord, püüdes jääda iseendaks, ei suuda me teiste ootusi täita. Tunnen, et ma olen olnud mina ise. Tõsi, ma ei suuda olla iseendast suurem ja üle ja parem, ei suuda silmakirjatseda, valget mustaks rääkida. Siiski hämmastav, kuivõrd kattumatuteks osutusid Ewelina ja meie ootused teineteise suhtes. Veelgi tugevamalt tunnen, et London on hiigelsuur, vastuoluline ja h u v i t a v .
Arutasime Kasiaga pikalt oma senise reisi jooksul kogunenud emotsioone. Esimest korda jõudsime järeldusele, et see reis pole ainult meie reis, see on samavõrra kõikide nende sõprade reis, kes meid võõrustavad, meie reisijuhtideks ja -seltskonnaks on. Meie külaskäik on tähtis sündmus nende elus, mida nad on kaua oodanud ja planeerinud. Justkui meilegi. Kuid selle vahega, et nende jaoks kestab see reis 3-4 päeva, meie jaoks 5 nädalat. Tundsime, et peame aja maha võtma. Nagu hiljem selgus, oli Cork selleks suurepärane paik.