Ma ei tea, kus mina enne Austraaliasse tulekut elanud olin, aga vähemasti mul polnud Austraalia ja nahavähi vahelist võrdusmärki välja kujunenud. Siin aga sai peagi selgeks, kui domineeriv see seos on. Ilmselt ka õigustatult (vt ingl k statistikat ). Kui päris täpne olla, siis esimest korda mõistsime, et mingi imelik värk siin selle päikesega on, Uus-Meremaal. Siis kui päevituskreemi otsisime ja mitte kuskilt midagi alla faktor 30 ei leidnud. Kui apteegist küsisin, et miks madalamat faktorit pole, siis öeldi, et oi – siin ei kasuta keegi mitte kunagi midagi madalamat, sest päike on nii intensiivne. Kehitasime õlgu, ostsime selle faktor 30-ga kreemi ära, aga ikka nagu väga ei uskunud seda juttu või vähemasti ei leidnud, et meil selle tõsise asjaga midagi pistmist peaks olema. Mäletan, et kommenteerisime isekeskis midagi selles suunas, et vaata, siin on nii palju šoti juurtega punapäid, kel hästi palju tedretähne ja ju siis neile on rohkem kaitset vaja. Aga meile kindlasti mitte! Siis tu
Marco sõidutas meid Lissaboni. Leidsime hosteli, kus ööbida, ja siis läksime lõunat sööma. Veendusime lõplikult, et kogu elu kese Portugalis on söök. Kui just ei sööda parajasti (mida enamasti tehaksegi), siis vähemasti räägitakse toidust. Peale lõunat tuli muidugi veel espresso ja üks koogike kuulsas Pasteis de Belemis. Marco sõidutas meid bussijaama, et saaksime piletid Madriidi ära osta. Ostsime piletid ja jätsime hüvasti. Ei, mitte hüvasti, vaid nägemiseni. Siis läksime Kasiagi hostelisse tagasi. Puhkasime veidi. Tundsin end nõrga ja haiglasena ja oli vaja veidi magada, kuid meie toa akna taga oli mingi tohutu restorani ventilatsioon või mis iganes akrebuut, mis tegi hullemat müra, kui möödakihutav rong. Nõudsin vastuvõtust teise toa. Õhtul läksime väiksele jalutuskäigule ja jõime ühe ülipeene restorani baaris (sest kaugemale meid ei lastud ;) veini. Järjekordne jutuajamine Kasiaga. Ta oli kogu päeva minuga äärmiselt pahur olnud ja arvasin, et teadsin põhjust. Nii oligi. Varakult hostelisse tagasi ja magama.
Comments