27. august, Caxariase ümbruskond ja Fatima

Ärkasime selle peale, et Marco tinistas kitarri. Seesugune äratuskell oli heaks vahelduseks ;) Sõime rikkaliku hommikusöögi... nämma, eriti meeldejääv elamus oli tomatimoos! Ja sõitsime ümbruskonda avastma. Käänulised külavaheteed, küla läheb sujuvalt üle teiseks, valgete majade, punase mulla ja sügavsinise taeva kontrast. Nägime põlenud metsi ja maju. Just enne meie Portugali jõudmist oli suvistele hiigeltulekahjudele piir pandud. Olukord oli olnud silmnähtavalt väga ohtlik. Nägime põlenud puudest, et tuli oli küladesse sisse murdnud ning isegi linnad (nt Coimbra) olid ohus. Meie jaoks õudustäratav pilt, kohalike jaoks lihtsalt iga-aastane reaalsus.
Siin ja seal oli eukalüptisalusid. Nii kui autoakna avasime, tundsime, kuidas eukalüpt võtab hingamisteed vabaks. Käisime keskaegses tsistertslaste kloostris. Lõunat sõime Marco perekonna restoranis. Nii umbes viis käiku tuli toitu, vein muidugi veel lisaks. Kohalike jaoks täiesti rutiinne lõuna ;) Ägisesime, kui lõpuks lauast püsti tõusime, et ekskurseerimist jätkata.
Marco ristiisa tütred tulid meiega kaasa, kui Fatimasse läksime. Fatima on üle maailma kuulus palverändurite sihtpaik. Teedel, mis Fatimasse viivad, on alati palverändureid, kes pika tee Fatimasse ette võtnud. Jalgsi muidugi. Muljetavaldav oli seda palverändurite massi ja nende pühendumust näha, kuid midagi kõiges on sellist, mis minus mõningast... vastikuse segust mõistmatust tekitab... üks neist asjust, mida ma vist iialgi mõista ei suuda. Mõistan nii kaugele, et usk on igaühe vaba valik ja palveränd on vaba valik. Ja kuni palverännaku eesmärk on enese praktilisest maailmast välja lülitamine, mõtete puhastamine jne, on see tegevus täiesti tervitatav. Kuid kui keegi võtab põlvedel liikudes/roomates ette teekonna ühest sihtpunktist teise lootes selle kannatuse läbi pälvida Jumala halastust, siis... miks peavad asjad, mida palume, juhtuma meile kannatuse läbi? Miks ei võiks me lihtsalt endast parimat anda häid tegusid tehes, teistele mitte liiga tehes? Šokeerivaim oli aga näha naisi ja mehi, noori ja vanu, kes sunnivad sedasama tegema lapsi, kes ise otsustada ei saa. Ühesõnaga minu jaoks oli Fatimas nähtu šokeeriv ja mõistetamatu.
Edasi sõitsime üles mäejalamile, kust avaneb fantastiline vaade ümbruskonnale (seekord kahjuks mitte nii fantastiline, sest kuskil jälle metsad põlesid ja kogu õhk oli tihket suitsu täis). Maitsesime ühe kohaliku moori tehtud kirsilikööri, mis Marco sonul paremgi kui porto. Lõpuks käisime veel õllebaaris kohalikku olut ja tüüpilist õllesnäkki, kaheksajalga, maitsmas. Kui Marco vanemate poole tagasi jõudsime, tundsin, et minu haiglane enesetunne, mis juba eile veidi märku andis, on haripunkti jõudnud. Peale kerget õhtusööki läksin otse voodisse.