23. august, Killarney

Magasime just niikaua, kuni und jätkus. Mariliis jalutas meid Corkis veidi ringi, näitas ülikooli kampust, peatänavat ja juhatas bussijaama. Siis läks ära tööle andes kaasa veel ühe õpetussõna - ärge te esimese 10 minuti teekonna jooksul silma looja laske, algul on veidi igav, aga siis kogu lõbu alles algab - ja meie võtsime bussi Killarneysse. Polnud meil aimugi, mis meid seal ees ootama peaks, aga olime suured minejad.
Muide, täna saime Corkist hoopis teistsuguse mulje, kui seda oli olnud eilne. Eile paistis Cork pisikese igava külakesena, ja nähes kuskil mingit reklaami, et Cork Euroopa kultuuripealinn 2005, vangutasime arusaamatuses päid. Täna oli Cork järsku mugav linnake, kus on tore oma ülikooliaastad veeta. Mariliis ütleb, et Cork on tema kodu. Mõistan, mida ta silmas peab.
Kogu teekond Killarneysse läbi bussiakna oli lihtsalt vaimustav. Maastik on nii mitmekesine, kõige rohkem hämmastab, kuivõrd palju erinevaid toone võib rohelisel olla. Lõputult palju. See pärastlõuna Killarneys oli niivõrd erinev kõigest, mida selle reisi jooksul kogenud olime. Õigupoolest ega me sellele linnakesele endale eriti palju aega pühendanud - vaatasime, et kuskil mingi rahvuspark ja järv, anname aga jalgadele valu. Vaatasime, et kustpoolt need hobusekaarikud tulevad, ja traavisime kiiresti selles suunas. Ühtäkki olime looduses. Looduse, metsikuse ja avaruse segu ühtaegu, inimkäest puudutatu ja puutumatu. Oleksin palju andnud, et Killarney ümbruses pikemalt ringi hulkuda, kuid pidime õhtuks Corki tagasi minema.
Õhtul viis Mariliis meid ühte tüüpilisse iiri pubisse õllele. Ikka Quinessi tuli maitsta! Kusjuures esimest korda elus. Maitses ülihästi.