Ma ei tea, kus mina enne Austraaliasse tulekut elanud olin, aga vähemasti mul polnud Austraalia ja nahavähi vahelist võrdusmärki välja kujunenud. Siin aga sai peagi selgeks, kui domineeriv see seos on. Ilmselt ka õigustatult (vt ingl k statistikat ). Kui päris täpne olla, siis esimest korda mõistsime, et mingi imelik värk siin selle päikesega on, Uus-Meremaal. Siis kui päevituskreemi otsisime ja mitte kuskilt midagi alla faktor 30 ei leidnud. Kui apteegist küsisin, et miks madalamat faktorit pole, siis öeldi, et oi – siin ei kasuta keegi mitte kunagi midagi madalamat, sest päike on nii intensiivne. Kehitasime õlgu, ostsime selle faktor 30-ga kreemi ära, aga ikka nagu väga ei uskunud seda juttu või vähemasti ei leidnud, et meil selle tõsise asjaga midagi pistmist peaks olema. Mäletan, et kommenteerisime isekeskis midagi selles suunas, et vaata, siin on nii palju šoti juurtega punapäid, kel hästi palju tedretähne ja ju siis neile on rohkem kaitset vaja. Aga meile kindlasti mitte! Siis tu
Pühapäeval kolasime Kasiaga veel Praha vanalinnas ringi, pärastlõunal saime Janoga kokku. Ootasime huviga, millised on need tema lemmikkohad, kuha ta meid viib. No ja mida oligi alust arvata - ta hoidis hoolega kõrvale turistide piirkonnast ja leidsime end lõpuks ühest vaiksest intelligentsiliku õhkkonnaga kohvikust ülikoolihoonete kõrvalt. Kohv oli hea ja soodne ja õlu muidugi ka, aga alatiseks meelde jääb see paik pigem kena ja armasa silmavaatega kelneripoisi tõttu. Jano viis meid veel kuhugi kõrvalisse kohta korralikku kõhutäit sööma ja siis kiirustas juba kuhugi kohtumisele, millest ei saanud kolmanadat korda ära öelda... Janolik. Lõpuks oli veel nii palju aega, et veel kord kuhugi maha istuda ja Praha viimane õlu juua. Leidsime imearmsa paiga, üks romantilisemaid baare, mida kunagi näinud olen. Viimaks oli aeg Praha jätta - et öö rongis veeta ja hommikul Budapestile tere öelda.
Comments