15. august, Lõuna-Saksamaa: Nürnberg, Stuttgart, Karlsruhe, Baden-Baden

Sajab. Taksosõit öises Viinis. Lõpuks lennujaam ja check-in. Kõik läks kenasti. Välja arvatud see, et me Kasiaga jälle peaaegu ei suhelnud. Nürnbergi lennujaamas toimus viimaks see kaua tagasihoitud plahvatus. Kui kõik asjad olid välja laotud, sai õhk kohe palju puhtamaks.
Nürnbergis selgus, et Karlsruhesse jõudmine pole just kõige lihtsam ettevõtmine. Eriti, kuna rongipilet tundus ülemakstuna ja bussitransporti Saksamaal justkui ei eksisteerikski. Nürnbergile väike pilguheit (pikem, kui 6 aastat tagasi heidetud sai, kui Tallinnast Eurolines'i bussiga Nürnbergi ja sealt Schwanbergi nunnakloostrisse põrutasin). Seejärel otsustasime esimest korda meie reisi jooksul pöidlaküüti proovida. Sõitsime linnast välja ja asusime aga hääletama. Peale tundi edutut katsetamist needsime neid, kes Saksamaal hääletamist lihtsaks olid kuulutanud. Mõlgutasime juba mõtet Nürnbergi rongijaama tagasi sõita, kui viimaks üks noormees meie peale halastas. Saime enam kui 100 km edasi, Aalenisse. See oli aga vaid kolmandik vahemaast, mis tuli läbida. Sealt otsustasime siiski rongi Stuttgarti võtta, ja sinna tuli juba Pjotrek meile autoga vastu. Polnudki nii hilja, kui leidsime enda Karlsruhest. Sõime, kasisime end ja sõitsime Baden-Badenit vaatama. Kuulu järgi pidi see paik pururikastest endistest riigijuhtidest ja ärimeestest tulvil olema. Ühtegi küll ei kohanud... Hoopis selline mulje jäi, et tegemist vaimude linnaga, kus keegi ei ela. Baden-Badeni külje alt leidsime aga lossi, mille teismelised saksa noored endale peoks r e n t i n u d olid... Meid kutsuti lahkelt sisse, kuid pärast väikest ringkäiku otsustasime, et võibolla pole see kõige õigem paik oma õhtu jätkamiseks...