Ma ei tea, kus mina enne Austraaliasse tulekut elanud olin, aga vähemasti mul polnud Austraalia ja nahavähi vahelist võrdusmärki välja kujunenud. Siin aga sai peagi selgeks, kui domineeriv see seos on. Ilmselt ka õigustatult (vt ingl k statistikat ). Kui päris täpne olla, siis esimest korda mõistsime, et mingi imelik värk siin selle päikesega on, Uus-Meremaal. Siis kui päevituskreemi otsisime ja mitte kuskilt midagi alla faktor 30 ei leidnud. Kui apteegist küsisin, et miks madalamat faktorit pole, siis öeldi, et oi – siin ei kasuta keegi mitte kunagi midagi madalamat, sest päike on nii intensiivne. Kehitasime õlgu, ostsime selle faktor 30-ga kreemi ära, aga ikka nagu väga ei uskunud seda juttu või vähemasti ei leidnud, et meil selle tõsise asjaga midagi pistmist peaks olema. Mäletan, et kommenteerisime isekeskis midagi selles suunas, et vaata, siin on nii palju šoti juurtega punapäid, kel hästi palju tedretähne ja ju siis neile on rohkem kaitset vaja. Aga meile kindlasti mitte! Siis tu
Peale hommikusööki sõitsime otse Coimbrasse. Kõigepealt Marco poole, et tema tüdrukule Inesile tere öelda. Imearmas tüdruk. Siis lõi Inesi vend Joao kampa ja läksime Coimbraga tutvuma. Selle linna keskus on kahtlemata ülikool ja kogu kampus. Seal oli mingi kordumatu õdus õhkkond. Jällegi üks ideaalne paik ülikooliaastateks. Selle reisi üheks siduvaks jooneks ongi see, et oleme külastanud nii paljusid ülikoolilinnu. Igas oma lugu. Aga igas ka midagi sarmast – näiteks jõgi. Sõime lõunat Joao onu restoranis. Maitsesime kõike head ja paremat. Üldse paistab nii, et igas portugali peres on keegi, kes peab restorani. Marco sõnul see ikka päris tõsi pole... Lõpuks läksime veel jõe äärde õlut jooma ja oligi õhtu käes. Sõitsime Marco vanematekoju tagasi. Ühel Marco onudest/tädidest oli parajasti sooleleivapidu ja Marco veenas meid, et astuksime sealt läbi. Näis nii, et kogu suguvõsa ei saanud lahkuda enne, kui meid, põhjamaa olendeid, ära oli nähtud, sest kui meie tulekust oli möödunud viis minutit, oli kõigil järsku minekuga kiire ;) Maitsesime üht-teist portugali pidulaualt ja siis Marco poole. Taevas oli üsna selge, tähti täis. Istusime väljas, vahtisime tähistaevasse ja loendasime langevaid tähti. See oli justkui tähesadu. Nägin ühtekokku kaheksat langevat tähte, aga soov oli vaid üks...
Comments