Ma ei tea, kus mina enne Austraaliasse tulekut elanud olin, aga vähemasti mul polnud Austraalia ja nahavähi vahelist võrdusmärki välja kujunenud. Siin aga sai peagi selgeks, kui domineeriv see seos on. Ilmselt ka õigustatult (vt ingl k statistikat ). Kui päris täpne olla, siis esimest korda mõistsime, et mingi imelik värk siin selle päikesega on, Uus-Meremaal. Siis kui päevituskreemi otsisime ja mitte kuskilt midagi alla faktor 30 ei leidnud. Kui apteegist küsisin, et miks madalamat faktorit pole, siis öeldi, et oi – siin ei kasuta keegi mitte kunagi midagi madalamat, sest päike on nii intensiivne. Kehitasime õlgu, ostsime selle faktor 30-ga kreemi ära, aga ikka nagu väga ei uskunud seda juttu või vähemasti ei leidnud, et meil selle tõsise asjaga midagi pistmist peaks olema. Mäletan, et kommenteerisime isekeskis midagi selles suunas, et vaata, siin on nii palju šoti juurtega punapäid, kel hästi palju tedretähne ja ju siis neile on rohkem kaitset vaja. Aga meile kindlasti mitte! Siis tu
Hommiku veetsime hostelis. Läksime kohvikusse hommikusöögile ja siis Lissaboni avastama. Ronisime üles kindlusesse. Siis lõuna, võtsime hostelist kompsud ja oligi aeg bussijaama minna. Lisaks kõigele sellele maitsvale toidule, portole, ookeanile, värvide kirkusele, jääb Portugali linnadest tervikuna meelde ka tohutu kaootilisus – ajaloo ja stiilsuse kõrval on maitsetus, lossi kõrval on barakk, sõbralikkuse kõrval ebaviisakus. Aga inimesed on seal kuidagi lihtsad ja õnnelikud :)
Comments