26. august, Porto

Hostelipidajad olid kenad inimesed. Saime oma kompsud sinna kuni õhtuni hoiule jätta. Sõime järgmise hõrgutava hommikusöögi, kolasime veidi poodides, ja siis otsustasime randa minna. Kohalejõudmine võttis omajagu aega, saime esimest korda aimu kaootilisest lõunamaa bussiliiklusest, nii et lõpuks ei jäänudki eriti palju aega rannasolekut nautida. Ometigi oli pikk teekond randa üürikest aega seal väärt. End soojale liivale pikali visata, varbad liiva kaevata, briisil end hellitada lasta, merekohin, merelõhn... kui palju me sellest unistanud olime! Mõtlesime, et oleme nüüd saanud sõõmukese sellest naudingust, mis meid Hispaanias ees ootab... Kesklinnas tagasi, käisime hostelis oma kottidel järgi, ja oligi aeg rongijaama minna, et kuhugi poolele teele Lissaboni, Caxariasse, sõita, kus Marco meid ees ootas.
Marco oli jaamas vastas meid kallistamas. Vastastikune rõõm. Sõitsime Marco vanematekoju. Muljetasime, sõime õhtust, võtsime portveini kaasa ja läksime välja öhe õhtut pikendama. Rääkisime mitu tundi, kuni lõpuks väsimus võimust võttis.