11. august, Budapest

Jälle varajane tõusmine, et näha Budapestist seda, mis senini veel varjul olnud.
Kasia oli oluliselt paremas tujus, mina ka, õnnestus ka eilne konflikt sirgeks rääkida. Näis, et ta püüdis minu seisukohast aru saada ja ilmselt mingi seisukohamuutus selle tagajärjel temas toimus. Mina aga otsustasin talle rohkem tähelepanu pöörata - rääkisin rohkem inglise keeles ja üldse oli enam meievahelisi jutuajamisi. See omakorda viis - kurat küll - selleni, et Istvan ei olnud enam gruppi integreeritud. Ühesõnaga situatsioon, mille nimeks "nokk kinni, saba lahti". Lõpuks olin tühjaks pigistatud kui sidrun - väsinud ja tüdinud. Etteruttavalt öeldes oli käes selle reisi üks tujutuimast hetkedest. Ja mitte sellepärast, et Istvan poleks suurepärane võõrustaja olnud või Budapest fantastiline linn, vaid tundsin, et ma ei suuda olukorda kontrolli all hoida, oli võimatu olla kõigi vastu võrdväärselt hea ja tähelepanelik ning samal ajal kõike nautida.
Sellel õhtul otsustasime veidi Budapesti ööeluga tutvust teha: Istvan, mina, Kasia ja kolm itaallast, kellega rongis tutvusime, lõid ka kampa. Jõime kuskil veini, heitsime pilgu peale Doonau-äärsele vabaõhudiskole, aga kuna olime väsinud ja kuidagi tujutud, mina eriti, siis läksime üsna varakult koju. Enne veel aga sai öötuledes parlamenti nähtud.