22. august, Cork

Maandusime Corkis ja Mariliis oli lennujaamas vastas. See oli mingisugune kirjeldamatu rõõm... kojujõudmise tunne, kui Mariliisi nägin ja kallistasime. Liisu kaasüüriline Mark pakkus küüti, nii pääsesime seiklusteta Mariliisi juurde.
Sellest kolmest päevast Iirimaal kujunes minu jaoks selle reisi kõige pingevabam aeg. Tegin Liisule kohe selgeks, et tahame neid päevi seal stressita võtta ja oleks ülimalt tore, kui ta meile mingit programmi ei koostaks. Selleks hetkeks olime järjestikku vaid suurlinnu näinud, kõik olulised, imeilusad, põnevad, ajalugu ja kultuuri täis, meelelahutust tulvil, elust pulbitsevad, saladusi peitvad, nädalate-, kuudepikkust avastamist väärt. Ühel hetkel lihtsalt ei jaksa. Meeled peavad puhkama.
Mariliisi jaoks oli see absoluutselt okei. Soovitas ainult järgmisel päeval väljasõidu Killarneysse teha. Hommikusöök söödud ja veidi jutustatud, läksime meie Kasiaga magama ja Mariliis tööle. Kui suurem väsimus välja magatud, vaatasime õhtupoolikul omal käel veidi Corkis ringi, siis tegime õhtusöögiks sisseoste ja läksime Liisu poole tagasi. Kui Mariliisi tööpäev lõppes, istusime kõik koos köögis - mina, Kasia, Liisu ja Mark - ja jutustasime. Vahepeal tundsime mõlemad Kasiaga vajadust üksteisele hämmastunult otsa vaadata - kas ainult üks meist on natuke ohmu või on Marki iiri aktsent tõestipoolest nii arusaamatu, et me kumbki enam halligi ei mõista. Vaatasime mingi šoti koomiku telešõud - see paistis kohati isegi arusaadavam kui Mark :) Aga seda saime teada, et Marki tumemustad juuksed ja pikk kasv on midagi hästi iirilikku. Nii et täiesti vale arusaam, justkui tüüpiline iirlane oleks punase naha, tedretähnide ja punase juuksepahmakaga. Hoopis šotlastest käiks jutt sel puhul. Ja šotlane on hoopis teine puu kui iirlane. Voh!