8. august, Budapest

Praha rongijaama õudused (kära, hämarus, sulid limonaadi- müüjad, vereloik põrandal) selja taga, olime viimaks rongis ja teel Budapesti poole. Seadsime end sisse kaheksases kupees. Lootsin, et rahvast pole palju ja saame öösel omaette olla ning magada. Aga võta näpust! Kolm noormeest kiikasid meie kupeesse sisse ja küsisid, kas võivad meiega ühineda. Esimesest pilgust oli selge, et tegu itaallastega. Lõppukokkuvõttes olid nad täitsa toredad tüübid. Uljaspead Napolist, pitsa sünnilinnast. Ja on isegi turvalisem rongis magada, kui inimesed, kellega tutvus sobitatud, seltsi pakuvad.
Hommikul Budapesti rongijaama jõudes oli Istvan meid seal juba ootamas. Oli kummaline tunne sellest, et tõepoolest ongi tõsi, et peale Tartut õnnestus lõpuks Budapestis jälle näha. Paljud inimesed ei usu taaskohtumistesse, kui sõbrad elavad/kolivad võõrsile. Jäetakse hüvasti, justkui tegemist olekski viimse hüvastijätuga. Mul pole kunagi sellist tunnet olnud, et lahkuminemised on lõplikud. Aeg on näidanud, et tuleb päev, mil saab jälle "tere" öelda.
Ronisime Istvani vananasse Škodasse ja sellest sai meie truu kaaslane järgnevate päevade jooksul. Esmalt läksime Istvani poole, sõime rikkaliku ungaripärase kodukootud hommikusöögi, magasime mõned tunnid reisiväsimust välja ja siis Budapesti avastama.
Kogu esimese päeva veetsime Budapestis ekskurseerides. Esmalt Pest, siis Buda ja vastupidi. Nägime kõige vaatamisväärsemaid ehitisi ja paiku. Budapest võtab hingetuks oma hoonete mastaapsuse ja suurejoonelisusega. Inimesena tunned end niivõrd tillukesena. Ometigi kõige muljetavaldavam on Budapest ööpimeduses ja mäenõlvalt alla vaadates. Sõnu ei ole vaja, kogeda on vaja.