17. august, Karlsruhe ja Heidelberg

Pjotrekil oli töölt vaba päev võetud, seega tegime hommiku-poolikul tema juhatusel veidi Karlsruhega tutvust. Käisime meediamuuseumis. Hästi lahe oli!
Seejärel väljasõit Heidelbergi. Mingi nostalgiline mälestus oli Heidelbergist toetudes sellele, mida varem sellest Lõuna-Saksamaa linnakesest kuulnud olin. Peamiselt siis Henn Kääriku vahendusel, kelle jumalaks on Max Weber. Kui ennast Heidelbergi vanalinnast leidsin, oli mingisugune soe äratundmine - jah, see linnake on just selline, nagu olin ette kujutanud. Heas mõttes kadestan neid, kellel on võimalus Heidelbergis oma ülikooliaastad veeta. Mingit sajanditetagust romantilist atmosfääri, vaimsust ja mugavust ühtaegu õhkub sealt.
Käisime Heidelbergis lõunal, õigemini küll kuulsat valget õlut, Weissbier, joomas. Rääkisime elust ja armastusest. Ei teagi, kas see on saksalikus mõtlemisviisis kinni, või on tegu lihtsalt Pjotreki arusaamistega, kuid mind lausa hirmutas see saksa noorte ratsionaalsus suhete loomisel, millega meid tutvustati. Saksamaal ei räägita armastusest. Räägitakse mõistuseabielust. Umbes nii, et abielu on majandustehing ja ühel õigel mehel pole vaja ihaldada naist, kes oleks ühtaegu ilus ja tark ja armastav ning hoolitsev ema lastele. Kõige praktilisem on omada kahte naist – üks vestluspartneriks ja teine kodu praktiliseks kaunistuseks.
Olime Heidelbergis niikaua, kui Pjotreki sõbratar Kasia (vahel tundub, et poolataridele muid nimesid polegi antud ;) bussiga sinna jõudis, siis kihutasime (eelistasin silmi kinni hoida selle reisi ajal, sest pidev 160 km/h on minu jaoks liig mis liig) tagasi Karlsruhesse, võtsime oma kraami selga, ja edasi Baden-Badeni lennujaama. Ees ootas lend Londonisse.